„Kas ma saan ikka hakkama?“, „Mida nad minust küll arvavad?“, „Mis siis, kui kõik ei lähe nii, nagu ma loodan?“ Eks ole tuttavad küsimused? Muretsemine pole võõras vist küll kellelegi. Õnneks tuleme enamasti sellega kenasti toime – lubame ratsionaalsel minal ohjad haarata, vaagime variante ja rahunemegi maha. Kuid vahel läheb asi siiski käest – hirmumõtted tormavad peas ringi ja hoiavad enda võimuses, ärev sisedialoog takerdub ja kordab ennast lõputult. Aina keerulisem on end ülesannete täitmiseks motiveerida, tegevustest rõõmu tunda või kasvõi õhtuti õigel ajal uinuda. Kuklas närib pidev rahutus ja süütenöör muutub ohtlikult lühikeseks.

Tahan olla enesekindel, julge ja rõõmsameelne, end oma peres ja sõprade hulgas hästi tunda. Tahan endaga rahul olla. Kes ei tahaks? Endaga rahul olemise esmaseks tingimuseks on oskus ennast väärtustada. Oot! Kas see pole mitte egoism? Nii on meid tõepoolest kasvatatud: „Ära ole isekas! Kõigepealt mõtle teistele!“ Iseenesest on see mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, hoolivad nemad tõenäoliselt ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnadega iseseisvasse ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: et oskaksid ja jaksaksid teistest hoolida, on vaja esmalt õppida hoolima iseendast.

„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

Öeldakse, et inimene naudib kõige rohkem seda aastaaega, mil ta on sündinud. Ma tõepoolest naudin sügist, see muudab mu hingamise on vabaks ja kergeks. Just see ongi sügise eelis kõikide teiste aastaaegade ees: sügises on rohkem õhku. Aga on ka palju muud. 

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Kui lased loovusel end emmata, teed palju head füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mis tahes loominguga tegeledes oleme kogu tähelepanuga käesolevas hetkes, meel rahuneb ja keha lõdvestub. Veel enam, teadusuuringud tõestavad, et loominguline tegevus vallandab kehas endorfiine, vähendab ärevust ja depressiooni, leevendab füüsilist valu, alandab vererõhku ja stressihormoon kortisooli taset. Mida sa veel ootad? Vali endale sobiv tegevus ja hakka pihta! Ära pane latti liialt kõrgele, ära püüa midagi tõestada ega muretse teiste arvamuse pärast! Tee midagi, mis valmistab südamele rõõmu, toob vaheldust argipäeva ja vaimustab sind ennast.

Uue aasta kolmas päev – hea aeg teha kokkuvõte möödunust ja seada uusi sihte. Kokkuvõte on lühike: globaalselt oli pöörane aasta, aga minu elu kulges rahulikult ja sujuvalt. Oli piisavalt tööd, üksjagu toredaid taipamisi ja kohtumisi, mõned lohisevad suhted sai läbi lõigatud ja üht kallist inimest leinatud. Kass suri ka ära. Millist 2021-st ma ootan?

„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Kummaline, väga kummaline kevad! Aprilli lõpp, aga väljas ulub katkematult jäine tuul ja ülepäeviti sajab lörtsi. Üks viirus lööb kõik niimoodi sassi, et majandusanalüütikute prognoose uurides hakkab tõsiselt kõhe. Lugesin just Tavidi analüütik Adrian Bachmanni mõtteid maailmamajanduses toimuvast. Kas tõepoolest liigume seninägematu depressiooni või lausa kollapsi poole?

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!

Mida sa ette võtaksid, kui sul oleks võimalik tegeleda vaid nende asjadega, mis teevad su südame rõõmsaks? Suur osa inimesi ei oska siin midagi kosta. Nad pole saanud aega või pole neil julgust mõelda, mis on need tegevused, mis rahustavad ja teevad hingele head; tegevused, mis ei kohusta millekski, mida saab teha puhtalt lusti pärast.

Meie ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Inimesed kipuvad oma valu ja kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget ja ohustab minapilti. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi me abi, vaid sulgume endasse ja püüame ikkagi edasi rühkida. Arsti või psühholoogi juurde läheme alles siis, kui enam püsti seista ei jaksa ja igapäevaste ülesannetega toime ei tule. Ja lõpuks läheb nii, et palju räägitud ja ihaldatud rõõmsa kulgemise ning kerge ja vaba iseolemise asemel saadab päevi rahutus, ärevus ja pidev võitlus.

Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“. Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?

Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Ühel päeval tuli zeni meister Suzuki Roshi juurde nuttes üks meditatsiooniõpilane, kes piinles suurtes valudes. Õpilane karjus: „Miks küll on olemas nii palju kannatust?“ Roshi vastas rahulikult: „Polegi põhjust.“ Kõlab ehmatavalt. Inimene tahab ikka aru saada, miks temaga hirmsad asjad juhtuvad. Teadmine annab turvatunnet ja võib-olla valmistab ka ette järgmiseks korraks. Ja järgmine kord tuleb, sest kannatused on elu osa.

Süda taob kui hull, hingata on raske, iiveldab…kohe ma minestan... See ei saa muu olla kui infarkt! Sääraste tunnuste korral on kindlasti arukas südamearstile aeg broneerida, kuid sageli on tegu hoopis ärevushäirega.

On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.

Viimasel ajal taban end sageli hüüatamas: „Kuidas on see ometi võimalik?!“ Vahel on mu hüüatus kantud rõõmsast üllatusest, kuid enamasti on selles siiski tubli annus nördimust: asjad peaksid olema teisiti (nagu mina ette kujutan), inimesed peaksid käituma paremini (et mina saaksin end hästi tunda). Budism räägib sellest, et elu on kannatus. Miks? Sest me ei aktsepteeri elu niisugusena, nagu see on. Meil on väga keeruline leppida asjaoluga, et olukorrad ei ole sellised, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. See paneb meid olukordi ja inimesi muutma, kõike enda ümber kontrollima, nõudma ja võitlema.

Laps armastab mõlemat oma vanemat võrdselt, ta on ustav nii emale kui isale. Lapse jaoks moodustavad ema ja isa ühtse terviku, kõige tähtsama osa lapsest endast. Inimene, kes on olnud sunnitud oma isa eemale tõrjuma või talle selja pöörama, maadleb kogu elu madala enesehinnangu ja ebapiisava elujõuga.

Aasta lõpuni on loetud päevad. Käes on aeg seada uueks, 2018-ndaks eesmärgid ja soovida oma soovid. Armas jumal, palun tee nii, et järgmine aasta… Mul pole õrna aimu, mida ma järgmiselt aastalt ootan. Midagi suurt ei oska oodata ja väikesed asjad on nii argised, et nende pärast ei tasu pead vaevata. Need kas tulevad või ei tule – elama jään ja hakkama saan igal juhul.

Viimasel kümnendil räägitakse palju ka Eestis ärksusest ehk oskusest elada teadlikult, avatult ja kohal olles. See tähendab, et oleme igal hetkel teadlikud oma mõtetest, reaktsioonidest ja liigutustest, kõigest, mis toimub meie sees ja meie ümber. Me ei söösta arutult läbi elu, vaid osaleme selles, jaksame tähele panna, vastu võtta ja tänulik olla. 

Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen sellele, kui palju nõuab elamine vaprust – vastu astumist hirmutavatele asjadele hoolimata sellest, et süda väriseb ja mõistus käsib asja pooleli jätta.

„Kuidas leida üles usk sellesse, et maailmakõiksus on heatahtlik?“ küsib psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten oma viimases raamatus „Võidujooks ajaga“. „Kui maailmakõiksus on heatahtlik, on mul kõik asjad alati hästi. Hästi sellest hoolimata, et mul tuleb ette nii raskusi kui kannatusi.“ Oh, oleks see vast elu!

Juba mõnda aega tunnen, et kuskil sees kõditab miski. See annab märku, et uus ja põnev on mu ellu tulemas. Uus idee seoses koolitamise või kirjutamisega, huvitav koostööpakkumine või lihtsalt mõni meelihaarav harrastus... Põnev! Püüan olla tähelepanelik, et ma elu poolt mulle saadetud kingitust maha ei magaks.

„Appi! Ma tahan siit ära! Jälle ta karjub. Miks ei võiks ta ometi vait jääda? Miks ei võiks ta lihtsalt maa alla vajuda? Armas jumal, anna mulle elu, millest ma olen unistanud!“ Käib äge vaidlus partneriga, aga selle varjus toimub sama visa võitlus inimese enda sees. Tahaks head suhet, tahaks rahulikku elu, lõppude lõpuks tahaks armastada ja õnnelik olla, aga kõik läheb ikka nii nagu alati – arusaamatus toob tüli, mis kasvab võitluseks või närvesöövaks vaikimiseks. Mida teha? Pingutada või käega lüüa ja masendunult alla vanduda? Peab ju olema mingi tervem viis konfliktiga toimetulekuks?

Istusime elukaaslase 10-aastase tütrega õhtusöögi lauas, kui ta südamest ohkas, et ei jõua eesseisvat suusareisi kuidagi ära oodata. Aeg liigub 10-aastase jaoks häbematult aeglaselt, see peaaegu seisab paigal. Aga need, kel on käes elu teine pool, teavad, et aeg ongi häbematu, sest ta tormab nagu kurjast vaimust vaevatud. Alles me koostasime 2015. aasta jõulumenüüd ja nüüd on mu ees seesama ülesanne, aga menüü peal on kirjas 2016. Vahepeal on 365 päeva kuhugi kadunud?!

Siin on minu ettevõtjaks hakkamise lugu. Aga mitte ainult, sest säärased suured muutused elus ei tähenda üksnes muutust töös, vaid ka väärtustes ja üldises elufilosoofias. See intervjuu on omamoodi järjeks mu enda 2011. aastal kirjutatud loole „Keskeakriis! Minu uus ja parem elu“. Loodan, et saad siit mõtlemisainet ning otsustamiseks ja edasiliikmiseks innustust.

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

„Käisin eile selgeltnägija juures,“ lausub teraapiaklient Pille. „Ta ütles mulle, et minu ülesanne siin elus on olla teistele inimestele teenäitaja.“ Uurin, mida see naise jaoks tähendab – olla teenäitaja. „Ma ei tea, aga see on mulle karmaga ette nähtud,“ teatab Pille veendunult. Ja nii käibki ta ühe nõustaja juurest teise juurde, ühelt kursuselt teisele ega leia kuidagi asu: tahaks tõrvikuna põleda ja kõigile teed valgustada, kuid jaksu pole. Ausalt öeldes ei ole ka täpset ettekujutust, millest alustada või mida üldse selle ülesande täitmiseks ette võtta.

„Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu libiseb käest.

Vahel mõtlen, mis saab siis, kui sind mu kõrval enam pole. Ega ma teagi, kuhu sa peaksid kaduma, aga paljas mõte sellest muudab mind väga kurvaks. Minu jaoks võrduks see maailmalõpuga.

Vahetult enne Brasiiliasse sõitu juhtusin vaatama telesaadet, kus räägiti kuulsast Ipanema rannast. „See on rand, kus võib näha kõige ilusamaid inimesi,“ ütleb unistavalt reporter. Samal ajal libiseb kaamerapilt mööda noorte naiste päikesepruune prinke pepusid. Oo! seda saan ma õige pea näha!

Ring saab jälle täis. Aasta lõpp on omamoodi pööriaeg – meil tuleb vanast lahti öelda ja end näoga uue poole pöörata.

„Õnnelik olemisest ei piisa, õnne tuleb ka tähele panna,“ kirjutab teadusajakirjanik Stefan Klein oma raamatus „Lihtsalt õnnelik“. Ta toob näitena Itaalia psühhiaatri Giovanni Fava „hea enesetunde teraapia“, mida praegugi laialt kasutatakse.

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.

Teraapiakoolis õppides tegime niisugust harjutust: kirjutasime paberile sõnu ja lauseid, mis parajasti pähe tulid. Tundide viisi muudkui kirjutasime ja kirjutasime, et jõuda jälile oma isiklikule tunnuslausele. Mingeid abimaterjale kasutada polnud, oli vaid pakk pabereid ja pastakas. Kui turunduses on hea tunnuslause see, mis kõnetab ja tõmbab ligi kliente, siis meie ainukeseks küsimuseks oli: mis on minu jaoks siin elus kõige tähtsam? Olin täis kritseldanud 16 paberilehte, kui see tuli: „Jääda igas olukorras endale truuks“. Hetkeks nööris kõri kinni ja mul oli raske hingata – nii teravalt lõikas. Kas ma pole siiani end sugugi väärtustanud?

Igaühel meist on minevikust oma lugu, mida aeg-ajalt jutustame. Mõne lugu on helge ja rõõmus – lapse sünd, seiklused kõrgkooliaastail, armumine ja abiellumine, teisel püsib meeles enamalt jaolt see, mis on haiget teinud – õnnetused, haigused, mahajätmine, reetmine.

Ühes veebruarikuises „Eesti Ekspressis“ ilmus artikkel austraallanna Bronnie Warest ja tema raamatust, milles autor toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige rohkem kahetsevad. Ware on palju aastaid töötanud lootusetute haigetega, hoolitsedes koju surema saadetud patsientide eest. Ta on näinud inimeste hingepiina ja kahetsusi elamata jäänud elu pärast, kuid näinud ka surijate sisemist kasvamist, kui nad seisid silmitsi iseenda surelikkusega.

Tõnu Õnnepalu imestab „Flandria päevikus“: „Imelik, et me kõik nii haiged oleme, kuigi me oleme tervemad, kui inimesed iial ajaloos on olnud, meie elupäevad on nii pikad. Milline võimalus. Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.“ 

Inimene ei oska vist tõepoolest väärikalt ja rahulikult vananeda. Aga oleme ausad, väärikalt vananemise olulisteks eeldusteks on hea tervis ja vaimuerksus. Sest kuidas muidu jaksad sa oma „seniolematult palju“ vanaduspäevi rõõmsalt mööda saata?

Meditatsioonil on palju definitsioone ja erinevaid koolkondi, seda õpetatakse spetsiaalsetel kursustel ja praktiseeritakse kloostrites. Miks inimesed mediteerivad? Eelkõige sellepärast, et see aitab rahustada vaimu, suurendab meeleselgust ja keskendumisvõimet.  

Vietnamlasest budistlik munk ja õpetaja Thich Nhat Hanh ütleb oma raamatus „Õnn“ Buddha sõnadega: „Maailmas kannatab kõige rohkem see inimene, kellel on palju valearusaamu – ja enamik meie ettekujutustest on ekslikud.“ Et seda mitte unustada, soovitab Hanh kirjutada paberile küsimuse „Oled sa selles kindel?“ ja kinnitada paber nähtavale kohale seinale. Siin on väga sügav mõte – selles, mis iganes sa mõtled või teed, on vabadust vaid siis, kui sa oled avatud, uudishimulik ega hoia juba teadaolevast kümne küünega kinni. Sest kinnihoidmisega teed endast oma teadmiste-kogemuste vangi ja võtad tegutsemiselt väe.

Ühelt jaapani zeni mediteerijalt küsiti, kuidas ta suudab hoida meele nii rahuliku. Mees vastas:
„Kui ma istun, siis istun.
Kui ma tõusen püsti, siis tõusen püsti.
Kui ma kõnnin, siis kõnnin.“

Me tõmbame elus ligi inimesi, kes mingil moel meile sarnanevad – nad maadlevad samasuguste probleemidega, neil on samasugused väljakutsed, nende peas keerlevad samad küsimused. Minu juurde psühhoteraapiasse jõuavad sageli inimesed, kes küsivad: „Mida ma pean oma eluga ette võtma, kui see, mis on, enam ei rahulda, aga midagi uut ei oska või ei julge ette võtta?“ Just säärasesse seisu (kriisi?) jõudnud inimestele mõeldes panin kirja oma elu suure muutuse. Ehk saad sellest julgust muuta endagi elu. Või vähemalt teha algust unistamisega.

„Ma olen õigel ajal õiges kohas. Ma tunnen end turvaliselt. Ma tean, mida tahan. Ja isegi siis, kui asjad ei kulge planeeritult, olen ma kannatlik ja usaldan kõike, mis on.“ Eks ole kadestamisväärne suhtumine? Võib kindlalt väita, et sellisel inimesel on juured sügaval maas – ta teab, kes ta on ja kust tuleb, millised on ta vajadused. Ta on rahulik ja tasakaalus. Ta on paindlik ja kohaneb kergesti muutustega. Suure tõenäosusega on tal ka hea füüsiline tervis. See on inimene, kel on hea maaühendus.

Mantra ehk väesõna on vaimse energiaga laetud püha sõna. Sõna „mantra“ koosneb kahest sanskritikeelsest tüvest: man tähendab „mõtlema“, tra tähendab „vabastama nähtustemaailma kütkeist“. Kuna jooga üheks eesmärgiks on tasakaalustada ja puhastada meelt, siis on mantra siin üks kõige mõjusamaid vahendeid.

Holistilise tervisekäsitluse üks peamisi seisukohti on, et haigestumine ei toimu juhuslikult – iga meie mõte ja tunne tekitab liikumise meie energiaväljas ning muutused energiaväljas mõjutavad kehakeemiat. Seega mõjutab kõik, mis toimub meie meeles, ka otseselt meie füüsilist keha. Ja kuna iga inimene osaleb nii kas teadlikult või alateadlikult oma isikliku füüsilise reaalsuse loomisel, siis holistilise mõtteviisi järgi on inimesel endal vastutus ühtviisi nii haigestumise kui tervenemise eest. Sama seisukoht on tuttav ka iidsetest idamaistest terviseõpetustest.

Kes on tutvunud vaimsete õpetustega ja lugenud eneseabiraamatuid, see teab paremaks inimeseks saamise retsepte. On tuhandeid teooriaid ja õpetajaid, kel on olemas valmislahendused – tehnikad, mis võivad juhtida soovitud tulemuseni. Aga ei pruugi... Vahel on nii, nagu ütleb kultuuriantropoloog Argo Moor: „Maailmavaateid on palju, kõik pretendeerivad tõele, kõik on tõed, kõik on narrid. Miski pole tähtsam kui miski muu.“ No millele siis toetuda? Tahaks ju ikka paremaks inimeseks saada!