Kõige sagedamini annab ärevus end kehaliselt tunda südamepekslemise, kõrgenenud vererõhu, kätevärina, pearingluse, minestustunde, iivelduse ja hingeldamisega. Samal ajal on meel rahutu, lõõgastuda on võimatu, keskenduda ei suuda ja miski meelde ei jää, kuna pea on „vatti“ täis ja kõik ümbritsev paistab justkui läbi udu. Ärev inimene ärritub kergesti, ta kardab toimuva üle kontrolli kaotada või lausa hulluks minna.

Loetletud sümptomid ei kaasne üksnes ärevushäirega. Süda võib puperdada või lööke vahele jätta, külm higi katta kogu keha ja pea ringi käia ka alkoholijoobes või narkouimas olles, samuti võivad loetletud nähud kaasneda südamehaiguste, neuroloogiliste või kilpnäärmeprobleemidega. Nende haiguste välistamiseks oleks tark külastada eriarste või teha perearsti juures analüüsid ja vajadusel põhjalikumad uuringud.

Eesmärk on hea, aga...

Ärevust on nimetatud kaasaja epideemiaks, kuna statistika näitab sellesse haigestumuse pidevat kasvu. Perearstide ja psühhiaatrite sõnul puudutab see probleem lähedalt umbes 15% (mõnede andmete järgi lausa 30%) Eesti elanikkonnast. Teraapiaklientidele mõeldes saan väita, et pakutud 30% on üsna õige number. Ärevushäirest räägitakse ja kirjutatakse meedias aina enam, veebifoorumites kostavad hädaliste appihüüded, üksteisele soovitatakse artikleid ja ravimeid. Infot peaks ju küllaga olema?

Suur hulk inimesi, kes ärevuse probleemiga terapeudi juurde jõuab, on käinud juba perearsti, psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtul, kuid pole sealt olulist abi saanud. „Olulise“ all pean silmas abi, mis aitaks ärevusest terveneda. Enamasti kirjutatakse välja rahusti või antidepressant, vahel on abistajal aega (ja oskust) ka patsiendiga tema elust-olust vestelda.

2016. aastal koostati Eestis dokument nimega Patsiendijuhend, mille eesmärk on „aidata patsiendil haigusega toime tulla, selgitada ärevushäire olemust, erinevaid riskitegureid, anda nõu eluviiside ja eneseabi osas, mis toetavad haigusega toimetulekut, julgustada pöörduma perearsti vastuvõtule, selgitada ärevushäirete ravi eripära, erinevate ravimigruppide ja psühhoteraapia toimet ning pideva ravi olulisust“. Igati tubli eesmärk! Eriti meeldib mulle see osa, mis puudutab nõuandmist eluviiside ja eneseabi osas. Minu kümneaastane terapeuditöö kogemus ütleb, et enamikul ärevusega kimpus olevatest inimestest puuduvad igasugused teadmised, mida ärevus tähendab, miks ja millega seoses see probleem tekib ja kuidas keha ja meelt mõjutab. Nad on õppinud selle probleemiga lihtsalt elama ja loodavad, et see ühel kenal päeval kaob.

Mul kulub kliendile vajaliku selgitamiseks keskmiselt 1,5 tundi. Selle peale kuulen nii mõnigi kord nördinud hüüatust: „Miks ei ole keegi varem mulle selliseid küsimusi esitanud?! Miks pole mulle neid asju selgitatud?!“ Ärevushäire Ravijuhendis on soovitus arstile: „Valige farmakoloogiline ravi või psühhoteraapia, lähtudes patsiendi eelistustest“. Kuidas saab inimene eelistada üht varianti teisele, kui tal pole infot, kui ta ei saa aru, mis ja miks temaga toimub? See on üks põhjus, miks olen viimastel aastatel antud teemat hoolega uurinud. Ma usun, et terapeutide, psühholoogide, psühhiaatrite ja arstide oluline ülesanne on jagada klientidele-patsientidele teadmisi, süstida neisse usku, et ärevushäirest on võimalik täielikult terveneda ning anda juhiseid ja innustada inimesi ise endaga sügavuti tööd tegema. 

Terve ja ebaterve ärevus

Siinkohal oleks hädavajalik märkida, et ärevus iseenesest ei ole ebanormaalne. Iga inimese elus on kriitilisi olukordi, mis panevad südame pekslema ja sunnivad õhku ahmima. Need sümptomid pole kahjulikud ega ohtlikud – see on keha loomulik reaktsioon stressi korral. Stressi kasvades häälestab kogu organism end ümber: adrenaliinitase veres tõuseb, lihased pingestuvad, süda lööb tugevamini ja kuna keha vajab pingutuseks rohkem hapnikku, siis hingamine kiireneb. Selline organismi kohanemine on aegade algusest aidanud inimesel ähvardava ohuga – ründava metslooma või vaenlasega toime tulla.

Tänapäeval ei pea me põgenema metslooma eest, küll aga tuleb meil suurema või väiksema ärevusega toime tulla eksamil vastates, auditooriumi ees esinedes, konfliktsetes olukordades oma seisukohti väljendades, võõras keskkonnas või seltskonnas viibides ja paljudes muudes sarnastes olukordades. Enamasti on tegu terve ärevuse ehk ettevaatlikkusega – oleme valvsad ja ootamatuste korral valmis reageerima. Probleemiks saab ärevus siis, kui see hakkab igapäevast elu segama. Näiteks tekib hirm olukorras, kus reaalne oht puudub, kus „ärevus tuleb justkui lambist ja matab nagu tihe must udu enda alla,“ nagu kirjeldas üks mu teraapiaklient. Häda on ka siis, kui ärevuse sümptomid kestavad pikka aega või on väga intensiivsed. See võib esile kutsuda tõsiseid terviseprobleeme nagu krooniline peavalu, lihaspinge kaelas ja seljas, seedeprobleemid, unehäired ja depressioon.

Ärevuse juured on minevikus

Ärevushäire tekkepõhjusi tuntakse tänapäeva teaduspõhises meditsiinis üsna vähe. Sageli rõhutakse pärilikkusele, kuid uurimused on andnud siin vasturääkivaid tulemusi. Ka väide, et ärevushäirega patsiendi ajus on närviülekannete eest vastutavate ainetega midagi valesti, ei selgita õieti midagi ega aita ärevusega hädas inimest kuigi palju. Nendel teguritel peatume ühes järgmistest artiklitest.

Suur osa sisemise rahutuse ja ärevuse põhjusi on üsna ilmselged: meeletu töökoormus, kiire elutempo, tegutsemine mitmel rindel korraga, vägivalda täis meediauudised ja filmid, kehvad suhted, alkohol, ebatervislik toitumine ja ravimite liigne tarvitamine. Loetletud tegurid röövivad ka kõige tasakaalukama inimese meelerahu ja ööune! Kuid need põhjused on vaid pealispind.

Ärevuse tegelikud juured on minevikus, lapsepõlves ja tavaliselt surutud sügavale alateadvusesse. Täna usun terapeudina, et just sealt, sügavalt inimese seest, allasurutud ja „unustatud“ kihtidest tulebki ärevuse tegelikku põhjust otsida. Ükskõik, millised on sümptomid, on ärevusel alati sügavam, lapsepõlvest pärit põhjus.

Veel enam, julgen väita, et ei ole suurt vahet, kas ärevus annab endast esimest korda märku liiklusõnnetuse või kallaletungi üle elamisel, kas see väljendub rahvarikaste kohtade, kõrguse, pimeduse või ämblike pelguses või on tegu ootamatult haarava ja seletamatu ärevusega poeriiulite vahel või kinosaalis, tuleb probleemi tegelikku põhjust otsida ikkagi lapsepõlvest. Just seal on peidus kõik meie täitumata unistused, väljendamata vajadused, valud ja hirmud. Ja kõige selle keskel istub troonil hirm, et ei saa hakkama, et ei meeldi, et teised ei aktsepteeri, et lükatakse kõrvale või hüljatakse sootuks.

Üht usun ma veel: ärevus ei tule kunagi ootamatult. Meil on kahetsusväärne võime ignoreerida hoiatussignaale nagu pidev väsimus, jõuetus, elurõõmu puudumine, südant näriv kurbus, ootamatutes olukordades plahvatav viha või sagedased haigestumised. Ja ühel päeval ei pea keha enam vastu – ta annab südamepuperdamise ja hapnikupuudusega sõnumi: on viimane aeg midagi ette võtta! Võib isegi öelda, et ärevushäire on kasulik – see on märk sellest, et nüüd oled valmis end sügavamalt uurima ja mõistma, mil moel on minevik sind kahjustanud, kuidas su enda mõtted ja tunded mõjutavad su seisundit ning mida sa tegelikult oma elult tahad. Sa oled valmis end tervendama, et saaksid taas kergelt hingata, ennast ja teisi usaldada ning elu nautida.

Käesolev on esimene, sissejuhatav artikkel veebiajakirjas EDASI.org ilmuvast artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“. Artikkel ilmus 17. novembril 2018. 

*** *** ***

Ärevusest ja sellest tervenemise viisidest räägib mu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni" (Pilgrim 2019).
Kuula 31. jaanuaril Vikerraadio "Peresaadet", kus samuti räägime ärevusest.
Ärevushäirest olen kirjutanud ka nendes lugudes:

• "Kui ärevus matab enda alla"
  
• "Ärevusega silmitsi"
  

Jaana, julge noor naine, kirjutab enda ärevushäiretest ja paanikahoogudest ausas loos „Mustast august lahendusteni ehk lugu ärevushäirest ja paanikast“. Loe ja mõtle kaasa!
Kui ärevus kiusab, pane aeg teraapiasse!