Katkend psühholoogi ja 6-aastase neurootilise häirega poisi vestlusest:
- Kellega sa koos elad?
- Emaga.
- Aga isa?
- Me ajasime ta minema.
- Kuidas nii?
- Me läksime lahku. Ta alandab meid, Ta ei ole mees, ta hävitas meie parimad aastad.

6-aastane tüdruk, kel on tõsised suhtlemisraskused: 

- Miks sa joonistasid ainult ema ja venna. Kus on isa ja kus oled sina?
- No, ma olen koos sõbraga, selleks, et emal oleks hea tuju…
- Aga kui te olete koos?
- Siis on pahasti…
- Mismoodi pahasti?
- (tüdruk vaikib ja hakkab nutma)
Mõne aja möödudes:
- Ära emale räägi, et ma isa ka armastan… väga-väga armastan.

Lapse suhtumise isasse kujundab ema

Just ema edastab lapsele sõnadega või ilma, milline on lapse isa ja kuidas temasse tuleb suhtuda. Emal on lapse üle absoluutne võim! Sellise väe on naisele andnud loodus, et järglased suudaksid ellu jääda. Laps tunnetab maailma läbi ema, ta näeb maailma ema silmadega. Lapse tähelepanu koondub sinna, kuhu on suunatud ema tähelepanu. 

Ema on see, kes tutvustab lapsele tolle isa ning määrab isa osatähtsuse ja tähenduse lapse elus. Kui ema ei armasta lapse isa, ei austa ega usalda teda, annab ta teadvustatult või teadvustamatult lapsele, kes on isa sarnane, mõista, et pool lapsest, tema n.ö. „meespool“ on halb. Ema justkui ütleks: “Sa pole minu laps. Sa oled isa moodi ja see ei meeldi mulle“.

Armastusest ema vastu, õieti hoopis sügavamalt tulevast ellujäämissoovist peresüsteemis ütleb laps isast lahti. Ja nii ütleb ta lahti ka mehest/mehelikust energiast iseendas. Kuid sellise lahtiütlemise eest maksab laps väga kõrget hinda. Oma hinges ei andesta ta endale seda reetmist kunagi, sellise süükoormaga elamine on väljakannatamatu isegi siis, kui laps täiskasvanuna endale probleemi teadvustab.

Ebaõnnestumised töökoha ja partneri valikul, ebaadekvaatne enesehinnang, tähelepanuhäired, mäluprobleemid ja depressioon on tõendid selle kohta, et lapse hinges on suur-suur isa puudus.  

Isa õnnistus

Sünnihetkest kuni umbes kolmanda eluaastani on laps ema mõjuväljas. Ta täitub naiseliku tundlikkuse ja pehmusega, suutlikkusega lähedasteks, usalduslikeks, emotsionaalseteks ja pikaajalisteks suheteks. Koos emaga õpib laps empaatiat, tal tekib huvi teiste inimeste vastu. Sel perioodil toimub aktiivne emotsionaalne areng ning arenevad intuitsioon ja loomingulised võimed.

Kuid… kui suurepärane ka ema ei oleks, on isa selleks inimeseks, kes annab lapsele õnnistuse täiskasvanuellu astumiseks. See töötab isegi siis, kui isal endal pole oma isaga kõige paremad suhted olnud, kui isal on juba uus pere, kui ta asub kaugel või on varakult siit ilmast lahkunud. Ema peab andma lapsele loa minna (otseses või kaudses mõttes) isa juurde.

Ilmselt oled sa kohanud täiskasvanuid, kes:

• on infantiilsed ja abitud nagu lapsed
  
• alustavad korraga suure hulga erinevate projektidega, kuid ei suuda mitte ühtki lõpuni viia
  
• kardavad asju alustada, näidata üles aktiivsust suhetes
  
• ei suuda öelda „ei“
  
• valetavad, ei pea antud sõna ja seetõttu ei saa neile milleski loota
  
• kardavad omada omi vaateid, nõustuvad kõigega vastu oma tahtmist, „painduvad“ vastavalt olukorrale
  
• käituvad väljakutsuvalt, sõdivad kogu maailmaga, vastanduvad kõige ja kõigiga, teevad paljut lihtsalt kiusu pärast või käituvad isegi seadusevastaselt.
  

Need kõik on inimesed, kellel pole olnud sidet oma isaga. Ainult isa kõrval saab laps esimest korda aru, mis on isiklikud piirid ja piirid teiste inimestega, mis on lubatud ja mis mitte. Isa kõrval saab laps aru oma võimalustest ja võimekusest ning tunnetab oma jõudu.
Just meesenergias formeeruvad väärikus, au, tahe, edasipüüdlikkus ja vastutus – läbi aegade kõige hinnatumad inimlikud omadused üldse.

Lapsel, keda ema ei ole isa juurde lubanud, on väga keeruline saada tasakaalus, vastutustundlikuks ja edasipüüdlikuks täiskasvanuks. Ta peab selle saavutamiseks tegema meeletuid jõupingutusi, sest oma hinges ei julge ta ema keelust üle astuda. Psüühiliselt on selline täiskasvanu ikka veel poiss või tüdruk.  

„Ära ole selline, nagu tema on!“

„Aga kui ma oma lapse isa üldse ei armasta, ma lausa vihkan teda?! Teda pole ju võimalik austada. Kas ma pean lapsele valetama, et tema isa on hea inimene? Vastupidi, ma kordan talle koguaeg: „Vaata oma isa! Palun ära ainult ole selline, nagu tema on!““ ahastavad paljud kibestunud naised. Siin tuleks vastata ainult ühele küsimusele: „Mida ma tundsin mehe vastu siis, kui temaga kohtusin, kui talle oma jah-sõna andsin?“ Enamik naisi armastasid oma väljavalitut, nende süda oli mehega koos olles täidetud soojuse ja rõõmuga. Enamasti on ka laps tulnud siia ilma nendesamade soojade tunnete toel – mehe ja naise armastuse toel. Seda esimeste päevade tunnet peabki ema lapse tervise ja õnne nimel oma hinges tallel hoidma ja lapsele edastama. 

Kokkuvõtteks

Kõige tugevam inimlik valu, millel on väga pikaajalised ja kaugele ulatuvad tagajärjed on see, kui laps kaotab vanema(d) oma hinges.

Lapse elu kergendamiseks ja tervendamiseks pole alati kõige olulisem, et vanemad tema kõrval füüsiliselt viibiksid, vaid see, et nad oma hinges teineteisesse austavalt ja lugupidavalt suhtuksid. Teineteisesse austavalt suhtuvad vanemad seisavad lapse selja taga nagu kaitseinglid. Nii suudab laps julgelt elus edasi liikuda, sest tal on olemas selleks vajalik jõud ja vägi. Tal on vanemate õnnistus.

Käesoleva teksti olen kokku pannud Vene lastepsühholoogi M. V. Lukovnikova artikli põhjal, mille on  tõlkinud Mati Rebane.  Allikas: http://www.stranamam.ru/post/10001587/,

*** *** ***

Suhetest vanematega räägivad ka need lood:

• "Andestamine on tugevate eesõigus"
  
• "Ma tunnen sinu valu"
  
• "Vanematega igaveseks seotud"