Suure tõenäosusega on pool mu elust selja taga. Ma olen õpetaja, koolitaja ja juhina kogu oma teadliku elu jutlustanud inimestele õnnest ja rahulolust. Mul on väga hea meel, et ma jõudsin oma elus selle ära oodata. Ma usun, et ma pole kogu oma teadliku elu olnud nii õnnelik, kui olen praegu. Klišee! ma tean, aga nii  on.

Nüüd ma tean, tegelikult ka tean, mida tähendab, et elu on ilus, et õnnis on olla. Ma tean, mida tähendab avada hommikul silmad ja olla uue päeva ees põnevil, mitte väherda ebakindluses ja enesepettuses. Ma tean, mida tähendab julgeda elada – riskida, uut proovida, eksida, uuesti proovida.

Ma olen oma senise elu jooksul jube palju õppinud. Meeletul hulgal raamatuid läbi lugenud, tarku mõtteid konspekteerinud ja mitu kooli läbi käinud. Ja imestanud: kuidas see küll nii on, et ma muudkui õpin, aga ikka teen vigu, ikka ei oska oma eluga hakkama saada?! Aga vat nüüd ma tunnen, et miski sügaval mu sees on muutunud. Mäletan selgelt, kuidas kolm-neli aastat tagasi jalutasin Pääsküla metsas ja mind valdas äkki ilmutus. Ma arvan, et see oli ilmutus, sest mis muu see olla sai. Igal juhul tuli ei tea kust täiesti selge teadmine, et mu ellu on tulemas midagi väga ilusat. Ma mäletan isegi seda tunnet oma kehas – rõõm ja põnevus ja natuke oli kõhe ka, sest see, mis oli tulemas, tundus olevat midagi nii suurt ja tähtsat. Panin selle kogemuse tookord isegi oma päevikusse kirja.

Mis siis juhtus? Ma õppisin armastama. Armastus on võti. Kõik muu siin elus on täiesti teisejärguline. Me ei saa muud moodi, kui peame õppima armastama.

*** *** ***