Paras dilemma!

Eesmärkide seadmine ja ideaali kujutlemine on igasuguse enesearendamise juures väga hea, kuid siin on üks „aga“. Kui vaid suudaks lahendada kaks esmapilgul vastandlikku ülesannet: ühelt poolt saavutada parem ja ilusam Mina ja teiselt poolt olla rahul ja leppida selle Minaga, kes täna on. Sest selline leppimine ja rahulolu on hädavajalik! Muidu on nii, et seame endale ideaali ja kõike seda endas, mis ideaalile ei vasta, eitame, häbeneme ja peidame. Aga nii aktsepteerime vaid terviku ühte osa, väärtustame vaid poolt iseendast. See osa aga, mida eitame, liigub alateadvusesse (sest ega see siis ära ei kao!) ja hakkab meid sealt meie endi teadmata mõjutama, meiega manipuleerima. Sellest saab meie Vari – vihane, kade, ahne, muretsev või kurb Vari, kes tõmbab järelejätmatult ligi endasugust – vihast, kadedat ahnet... Või kujutle, kuidas sa ronid üles mööda enesearendamise redelit ja sinuga on koos pahur kaaslane Rahulolematus, kes sind järelejätmatult püksisäärest allapoole sikutab. Millal sa niimoodi üles jõuad? 

Kui oleme rahulolematu ühe osaga endast, siis ju sõdime iseenda vastu. Sõdimine toob kaasa sisemise konflikti ja õilsa enesearendamise tulemuseks saab hoopis pessimism, masendus ja pettumine iseendas.

Mõista oma puudusi

Ära sõdi oma puuduste vastu! Nad on üks osa sinust – lase neil olla, aktsepteeri neid ja püüa mõista ilma, et pidevalt endale ütleksid, milline sa peaksid või ei peaks olema. Puudusi on võimalik võita ainult siis, kui neid kõigepealt mõista – kust nad pärit on, kuidas nad meid mõjutavad. Mõista on võimalik aga ainult neid vahetult, eelarvamusteta ja hinnanguid andmata jälgides. Kuid selleks pead olema tähelepanelik ja kohal, olema pidevalt teadlik sellest, mis su sees toimub, mida sa mõtled või tunned, kuidas reageerid. Näiteks märkad, et su sees kobrutab viha. Et seda viha uurida, tuleb sul vältida selle arvustamist, sest niipea, kui mõistad viha hukka, ei näe sa seda enam sellisena, nagu see on. Mängu tuleb õigustamine või süütunne (ma ei tohi vihata, mu südames peab ju olema armastus?!). Kui aga vaatad oma viha erapooletult ning lubad endal seda tunnet täielikult ja põhjani tunda, siis see lakkab. Viha kaotab oma energia ja justkui lahustub, haihtub õhku.

Õigus olla see, kes oled

Tegelikult on see täitsa põnev mäng iseendaga – jälgida end tähelepanelikult igal hetkel, imestada ja üllatuda. Juhtub, et avastad mõne endagi eest hästi peidetud saladuse. Mina sain hiljuti jälile, et olen teinekord kole kade. Algul lõi see mind pahviks ja pahandas – kuis nii? muudkui õpin ja arenen, aga niiiii kade!? Aga ma lepin selle teadmisega ja iga korraga, mil jälle kadedust enda sees märkan, lasen vähemalt osa temast (armastavalt ja võitlemata) lahti. Noh, see ei tähenda muidugi, et olen lõpetanud parema Mina otsimise, et olen alati rahul kõigega, mis on. Vahel olen ikkagi vihane või kurb, vahel endaga rahulolematu. Aga sügaval sees on suur rahu ja kindlustunne, sest kohatisest hirmust või kadedusest hoolimata olen ikka seesama armastav Mina.

Jälgi ja uuri ennast, õpi oma Varju tundma. Aga esmane ja kõige olulisem tingimus on ikkagi enda aktsepteerimine, õigus ennast armastada koos kõigi puudustega, õigus olla ise. Olen veendunud, et elu üks olulisi eesmärke on liikumine aina suurema iseolemise suunas. Ainult niisuguse endassesuhtumise puhul on mõtet enda kallal töötada – sest milleks täiustada seda, mida sa ei armasta?

*** *** ***

Enda aktsepteerimisest on ka need lood: "Selline olen ma tegelikult" ja "Elutervest egoismist".

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!