„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.
Mulle on alati meeldinud planeerida ja asju läbi mõelda. Nii
on kuidagi kindel. Aga sel nädalal võtsime mehega keset kiiret tööaega kätte,
istusime tsikli selga ja kimasime üheks ööks Võrumaale. Edasi-tagasi 600 km paljalt
selleks, et maakodus muru niita. Täiesti ebapraktiline, aga see-eest väga tore!
Pakid praemunavõileivad ja kohvitermose kaasa ja jätad linna selja taha. Tore
on tunda end kui vastutustundetu töötaja, kes kiirel tööajal lulli lööb. Või
sõnakuulmatu teismeline, sest emale sai ju lubatud, et mootorattaga, „selle jubeda
riistaga“ maanteele ei lähe.
Haanja käänulised teed on põnevad. Ühelt poolt paneb
ümbritsev kaunis loodus õhku ahmima, teisalt pead kitsal kruusateel sõites
olema väga keskendunud. Kui suudaks oma elu elada samamoodi – olla kohal, tunda
põnevust ja nautida hetke ilu ning usaldada seda, mis järgmise kurvi tagant
avaneb! Ei ole eesmärke ega plaani, tee, mis on ees, on nagu seiklus.
Tagasiteel silitan vargsi mehe selga ja tunnen suurt
tänulikkust, et mu elus on inimene, kes peab eesmärkidest palju vähem kui mina.
Ega siis eesmärkidel iseenesest midagi viga pole. Eesmärke on vaja, et olulised asjad õigeks ajaks tehtud saaks. Näiteks on kasulik tuludeklaratsioon õigeks kuupäevaks täita. Aga eesmärkidest ei maksa endale koormat kasvatada, mis spontaansuse suretab. Tegutsema võiks lükata kirg ja sisemine sund.
Istun Kuressaares Pritsumehe Grillis ja ootan oma krõbedaid kartulikoori. Saarel on kohalik laulupidu ja kogu linn on muusikat ja rõõmsaid inimesi täis.“Tüüüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüüüdruk, sinust ma unistan vaid...“ Peaksin praegu kirjutama ajakirja poolt tellitud lugu hirmust, aga täna ei pigista ma seda kuidagi endast välja.
Üht-teist asjalikku olen sel kenal laupäeval siiski juba teinud – aknaid pesnud, roosidelt täisid noppinud, püüdnud korvtooli kolm korda läbi toa ukseava verandale pressida – kuramus, tuppa ta ju sama teed pidi kuidagi sai?! –, aga kõike seda puhtalt mõnu, mitte eesmärgi pärast. Nüüd on tore tänavakohvikus istuda ja inimesi vaadelda. Kõrvallauas sööb Taani perekond – ema, isa ja neli poega. Kõige väiksem poistest tõuseb aeg-ajalt oma kohalt ja kallistab vanemat venda. Vend püüab teda sülle upitada, aga seda väikemees ei taha. Talle piisab kallistusest.
Kuna ilm on soe, siis on mööda jalutavate tüdrukute seelikud väga lühikesed. Ilus on vaadata.
Taban end mõttelt, et ma ei oskagi midagi enamat oodata, kui mu elus praegu on. Oleks vaja aiatöödeks korralikud käärid osta ja vannitoas lamp vahetada, aga põhimõtteliselt on kõik paigas. Eks ma ju olen varem ka teadnud, kui tervislik selline seisund on, kui sa midagi ei ihalda ja oled rahul sellega, mis parasjagu on, aga inimene on ju loodud nõnda, et ta ihaldab ikka suuremat ja paremat ning rühib aina kõrgemate sihtide suunas. Mina täna ei taha. Olen konn vesiroosilehel – peesitan, kuni igav hakkab.
Vastused puuduvad