Igatsus on meie kultuurile võõras, sest see on justkui midagi passiivset ja laiska. Parem ikka asi ära teha ja mitte niisama soiguda! Igatsev inimene paistab saamatu, abitu ja kannatav ja seda on nii inimesel endal kui ta kaaslastel raske taluda. Küllap on just see igatsusega kaasnev valu ja tema passiivne iseloom põhjuseks, miks inimesed ei lase igatsusel enda sees olla, vaid põgenevad või suruvad ta sügavale peitu.

Igatsus ei ole sama kui soov osta uus käekott või sooritada edukalt autojuhi eksam. Freise ütleb oma raamatus, et igatsus on mootor, mis ajab meid otsima elus midagi suuremat. Oleme kui arhetüüpne Kangelane, keda tõugatakse rännakule otsima aaret ja võitlema draakonitega. Isegi siis, kui me täpselt ei tea, mida väljastpoolt kodukindluse müüre otsima peaksime, ei saa me seda tunnet ignoreerida. Ja ega igatsus lasegi – see pitsitab, närib ja tantsib. Päevikupidajad teavad, kuidas õhkõrn endalegi arusaamatu "miski" muutub aja jooksul tugevaks ja kõikehõlmavaks tundeks. Egas midagi – tuleb aga teele asuda!

Küsime endalt: mis on mu elus puudu? kas ma kõnnin õigel rajal? mis on see, mis aitab mul olla oma südames õnnelik? Ja siis tuleb olla avatud ja uudishimulik ning iseennast uurida. Mitte tormata ja hullupööra tegutseda, vaid vaikseks jääda ja lasta igatsusel kasvada. Lubada endal tunda nii sellega kaasnevat elevust kui valu. Siis saab sündida midagi tõeliselt uut.