Igaühel meist on minevikust oma lugu, mida aeg-ajalt jutustame. Mõne lugu on helge ja rõõmus – lapse sünd, seiklused kõrgkooliaastail, armumine ja abiellumine, teisel püsib meeles enamalt jaolt see, mis on haiget teinud – õnnetused, haigused, mahajätmine, reetmine.
Küllap oled kohanud inimest, kes ikka ja jälle sama lugu kõigile, kes
kuulata viitsivad, heietab. Sa oled kuulnud kõiki pisiasju ta lörriläinud
abielust, nurjunud äritehingust või kroonilisest haigusest. Looga käib kaasas
jutustaja ärritus või pisarad. Kui püüad talle asja helgemat poolt näidata,
saad vastuseks: „Kui sinuga oleks selline asi juhtunud, oleksid samuti
vihane/õnnetu/endast väljas...“ Või visatakse sulle nördinult nina peale: „Mis
sul viga – sinu elus pole midagi nii hirmsat olnud!“
Milline sa oled? Mida sa tead ja oskad? Kas sa usud, et väärid armastust ja õnne? See, millisena end näeme ja mis meiega juhtub, ongi ju meie elu. Aga siis on ju kohane ka sellest teistele rääkida?
Maailm läbi uskumuste prillide
Suur hulk inimesi kannab endas lapsepõlvest pärit negatiivseid uskumusi – meile sõnade või käitumisega, otseselt või kaudselt edastatud väiteid meie ja maailma kohta. Lapsena pole meil filtreid, mis eristaksid abistavaid ja kahjulikke uskumusi. Võtame vanemate või õpetaja „tõed“ kriitikata vastu – „see on lihtsalt see, kes ma olen“. Kuna me neid uskumusi kahtluse alla ei sea, siis need mõjutavad meie minapilti ja ettevõtmisi ka täiskasvanuna. Me anname endale ise silte nagu „saamatu“, „ei vääri armastust“, „ei ole õigust õnnelik olla“ ja võtame nii endalt võimaluse rakendada oma tegelikku potentsiaali.
Kui meiega juhtub midagi ebameeldivat, kaasneb sellega negatiivne
emotsioon – abikaasa petab ja meid haarab viha, ütleme lapsele riiu käigus
inetult ja hinge jääb närima süütunne, sõber teeb sõnadega haiget ja see toob
kaasa solvumise. Isegi kui sündmus ise ununeb, jääb emotsioon kehasse justkui
vangi, kui me selle vabastamiseks midagi ette ei võta. Iga kord, kui oma
õnnetut lugu jutustame, puhume elu sisse ka kehas pesitsevale vanale vihale, süütundele
või solvumisele. Oma õnnetut lugu ikka ja jälle korrates loome oma kehas
negatiivse energia, see aga hakkab ligi tõmbama samasuguseid negatiivseid
olukordi ja inimesi. Stress aina kasvab, nii füüsiline kui hingeline valu jätkub.
Kas sellised käitumisviisid on mõistlikud? Kindlasti mitte.
Kuid nii on mugav. Nii kaua, kui hoiame kinni oma loost, ei pea me end muutma. Carol
Ritberger ütleb oma raamatus „Tervenda iseennast“, et need lood on nagu „roosad
prillid, mis me lapseeas pähe panime.“ Nende prillide kandmine on nii mugav, et
me ei taha neid ka täiskasvanueas eest võtta, vaid vaatame iseennast ja maailma
läbi illusiooniklaaside. Mõne inimese jaoks on oma „tõest“ kinnihoidmine
võimalus hiilida kõrvale pingutusest ja uue proovimisest. Iga uue tegevusega
kaasneb ju risk ebaõnnestuda! Mina kordasin endale aastaid, et ma ei tea tehnikast
midagi ja nii olin vabastatud arvutiga seotud õppimist nõudvate ülesannete
lahendamisest. Mõni õigustab kümne aasta taguse kurva abielulahutusega tänast pidevat
õnnetu olemist. See on just see tüüp, kes iga vähegi innustava sõna peale
resigneerunult ohkab: „Ah, mis sul viga rääkida...“ Suur osa inimestest hoiab aga
kinni neile arsti poolt pandud diagnoosist. Sellest saab nende loo kindel osa,
mille üle teistel ei sobi kahelda. Need inimesed kasutavad oma haiguse lugu enese
identifitseerimiseks. Nad ümbritsevad end inimestega, kes neid mõistavad, kel
on sama lugu (haigus) ja lõpuks ei mahu nende maailma enam palju muud.
Joseph Murphy („Teie alateadvuse jõud“) võrdleb inimese alateadvust aiaga – teadvus külvab kogu päeva jooksul alateadvusesse mõtteid ehk seemneid, alateadvus võtab aga vastu kõik, olgu see siis toitev või hävitav. On meie teha, milliseid taimi oma aeda külvame. On aeg oma vanast õnnetust loost lahti lasta ja alustada õnneliku aia rajamist!
Iga kogemus õpetab
Igaüks, kes on psühholoogi-terapeudi jutul käinud, teab, kui hea ja kergust toov on valu tegev lugu endast välja rääkida. Sigmund Freud uskus, et kui lasta lugudel jääda inimese sisse, lähevad need käärima ja paljunevad justkui bakteriaalne infektsioon. Seega, rääkimine on hea, aga loost kinnihoidmine võtab energia ja hävitab elurõõmu. Töötades holistilises teraapias läbi oma lugu – teadvustades oma uskumusi ja mõtestades olnud sündmuste mõju tänasele elule – lahustame ka pinged ja emotsioonid, mis negatiivse enesemääratluse või haigettegeva sündmusega on kehasse jäänud. Nii vabaneb energia, mida siiani kasutasime minapildist kinnihoidmiseks või tunnete mahasurumiseks ja peitmiseks ja me jaksame teha uusi valikuid.
Paljud kliendid, kes on oma elus midagi traagilist üle elanud, on teraapia käigus mõistnud, et just kõige valusamad kogemused on olnud parimaks võimaluseks end sügavuti tundma õppida, end muuta ja oma isiksust arendada. Nii võib öelda, et igal sündmusel me elus on kindel eesmärk, iga sündmus on justkui vajalik õppetund, et suudaksime edasi liikuda. Kui ma oma abielu lahutasin, siis olin mingi aeg täiesti veendunud, et mu elus ei ole ega saa enam kunagi rõõmu olema. Veel enam, ma ei näinud elamisel mingit mõtet. Täna vaatan lahutusele tagasi kui oma senise elu kõige olulisemale kogemusele. See polnud läbikukkumine! See oli suur samm enese teostamise ja iseolemise suunas. Tänu toonasele valule olen täna see, kes ma olen – õnnelik, tugev ja julge. „Kogemus pole mitte see, mis sinuga juhtub, vaid see, mida sa hakkad peale sellega, mis sinuga juhtub,“ on öelnud Aldous Huxley. Need, kes oma õnnetut lugu ikka ja jälle heietavad, ei ole oma õppetundi ära õppinud.Lugu kui isiklik ajalugu
Ritberger soovitab vaadata oma lugu kui isiklikku ajalugu. Olulised sündmused on üksteise järel reas ja neid kõrvuti vaadates võib näha, kuidas ühest loost on välja kasvanud teine. Iga sündmus on andnud tõuke millegi uue (ja parema) tekkimiseks. Iga kogemus on andnud teadmisi ja oskusi, mis aitavad järgnevaga kasvõi pisutki paremini toime tulla. Näiteks tööta jäämine ja sunnitud kodus istumine annab aega iseendaga tegeleda – enda sisse vaadata ja oma tegelikke soove ja andeid uurida. Igapäevane kiire töötempo seda sageli ei võimalda.
Tagantjärele vaadates mõistame, et iga sündmus on omamoodi kordaminek, takistus, mille oleme ületanud. Kõik lood, kas positiivsed või negatiivsed, aitavad meil aru saada, kes me oleme ja mida oleme elus saavutanud. Ja sageli saame oma elu sündmustele tagasi vaadates tõdeda, et ükskõik, kui suur on probleem, lahendus on alati olemas. Kõikehõlmavas valus me lihtsalt ei näe seda.Vana loo asemele uus ja õnnelik
Kuula ennast oma elust rääkimas. On sul ikka ja jälle korduvaid teemasid? Kes on su lugude tegelaseks – reeturist abikaasa, ülbe ülemus, kiuslikud kolleegid, mitte midagi teadvad arstid? Milline oled ise oma loo peategelasena? Küsi endalt, miks sa oma loost kinni hoiad, mida see sulle annab. Saad oma haigusest rääkides rohkem tähelepanu ja hoolitsust? Tunned end nurjatud eksabikaasast rääkides parema inimesena? Oled kolleegidega võrreldes väärtuslikum töötaja? Tea, et oled selletagi hea ja väärtuslik.
Kuidas ära tunda, millisest loost on tark lahti lasta? Kui oled oma lugu jutustades elevil ja rõõmus ja tunned energia juurdevoolu, siis on kõik hästi. Kui sind tabab aga väsimus, tülpimus ja keha läheb pingesse, on see tõestuseks, et hoiad kinni loost, mis sind enam ei teeni, oled eksinud oma hingeteelt. Ära lase minevikul end vangis hoida! On aeg muuta oma mõtteid iseenda ja elusündmuste kohta, anda värske sisu oma ajaloole ja hakata looma uut elu, millest jutustamine muudab su meele rõõmsaks ja kergeks.*** *** ***
Enese väärtustamisest räägib artikkel "Selline olen ma tegelikult". Loe ka seda!Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!
Vastused puuduvad