Mida uus aasta võiks endaga kaasa tuua?

Kohusetunde asemel olgu rohkem vabadust! Vabadust mõelda, arvata, otsustada ja ümber otsustada. Vabadust jätta kõrvale ideaalid, välised mõjutused ja teiste ootused. Vabadust tunda ja tundeid väljendada.

Et mis tahes laadi looming saaks sündida, on vaja piisavalt vaikust ja vaba ruumi. Muidu pole uuel kuhugi tulla. Olen viimasel ajal oma ellu ruumi juurde teinud: kustutasin end erinevate uudiskirjade listist, sest tegelikult mind nende uudised ei huvita, olen hoidnud eemale mõnest seltskonnast, sest ma ei taha enam sinna kuuluda, võtsin jälle kasutusele „rohelise“ ehk kohustustevaba päeva, mille olin vahepeal sootuks kõrvale jätnud. Eks ma andsin endale eelmiselgi aastal korduvalt lubaduse, et reedesel päeval tegelen vaid isiklike asjadega, aga reede kätte jõudes oli kalender kliendiseansse pilgeni täis. Jumal teab, miks ma endaga niimoodi käitun.

Kuidagi peaks saama elada nii, et lasen asjadel olla nõnda, nagu need on. Aga mina tahan ühtevalu parandada ja muuta, tahan tunda end kindlalt. Küsin ikka veel „miks?“ ehkki tean, et sageli vastust pole. Kõigest ei peagi aru saama, vahel võiks piisata vaid uskumisest. Miks me üldse arvame, et suudame mõista inimest? Või elu? Jack Kornfield („Sissejuhatus meditatsiooni“) nimetab taolist elamise viisi „ebakindluse tarkuseks“. See on võime voolata eluga kaasa ja lõdvestuda ebakindluses. Usk aitab. Usk jumalasse, kaitseinglisse, headusesse, armastusse, oskustesse, rahasse – millesse keegi parasjagu usub.

*** *** ***