Mida uus aasta võiks endaga kaasa tuua?
Kohusetunde asemel olgu rohkem vabadust! Vabadust mõelda, arvata, otsustada ja ümber otsustada. Vabadust jätta kõrvale ideaalid, välised mõjutused ja teiste ootused. Vabadust tunda ja tundeid väljendada.
Minu jaoks on looming tähtis. Tuleb lahti lasta uskumusest, et looming on vaid kirjanike ja kunstnike pärusmaa. Me loome iga oma mõtte ja sõnaga, loome iseennast, suhteid, olukordi ja enesetunnet. Vahel loome ainult iseenda tarbeks, vahel kulub see ära teistelegi.Et mis tahes laadi looming saaks sündida, on vaja piisavalt vaikust ja vaba ruumi. Muidu pole uuel kuhugi tulla. Olen viimasel ajal oma ellu ruumi juurde teinud: kustutasin end erinevate uudiskirjade listist, sest tegelikult mind nende uudised ei huvita, olen hoidnud eemale mõnest seltskonnast, sest ma ei taha enam sinna kuuluda, võtsin jälle kasutusele „rohelise“ ehk kohustustevaba päeva, mille olin vahepeal sootuks kõrvale jätnud. Eks ma andsin endale eelmiselgi aastal korduvalt lubaduse, et reedesel päeval tegelen vaid isiklike asjadega, aga reede kätte jõudes oli kalender kliendiseansse pilgeni täis. Jumal teab, miks ma endaga niimoodi käitun.
Kuidagi peaks saama elada nii, et lasen asjadel olla nõnda, nagu need on. Aga mina tahan ühtevalu parandada ja muuta, tahan tunda end kindlalt. Küsin ikka veel „miks?“ ehkki tean, et sageli vastust pole. Kõigest ei peagi aru saama, vahel võiks piisata vaid uskumisest. Miks me üldse arvame, et suudame mõista inimest? Või elu? Jack Kornfield („Sissejuhatus meditatsiooni“) nimetab taolist elamise viisi „ebakindluse tarkuseks“. See on võime voolata eluga kaasa ja lõdvestuda ebakindluses. Usk aitab. Usk jumalasse, kaitseinglisse, headusesse, armastusse, oskustesse, rahasse – millesse keegi parasjagu usub.
Ja kõige tähtsam – suhe kallite inimestega. See on ka uuel aastal kindlalt esikohal. Siirus, lihtsus, ilu, rõõm ja elulust on siin minu tellimus uuele aastale.
Vastused puuduvad