„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“. Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?

Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.

„Ei ole mõtet proovida,“ ütles Alice, „võimatuid asju ei saa uskuda.“ „Sa oled lihtsalt vähe harjutanud,“ ohkas Kuninganna. „Kui mina olin sinuvanune, harjutasin ma iga päev vähemalt pool tundi. Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!“*
Mis on sinu jaoks täna võimatu? Millega sa mingil juhul hakkama ei saa, pole mõtet proovidagi?

„Usun, et elu ülim eesmärk on leida õnn. See on kindel,“ ütleb dalai-laama saalitäiele kuulajaskonnale veendunult. Lihtsakoeline ja pisut ehk kulunudki väide. Iga inimene on õnne teemal mõtisklenud, arutlenud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Igaühe elus on aegu, mil on tunne, et õnn on jäädavalt selja pööranud, aga küllap on sulle tuttavad needki hetked, mil joovastus ja õnnetunne täidavad su juuksejuurtest varbaotsteni ning maailm näib imelise paigana.