Kas armastamist on võimalik õppida või tuleb loota vaid loteriivõidule, mille peaauhinnaks on „see õige“? Mu teraapiakliendid on nõutud ja ootavad, et mina neile ütleks, mida nad peaksid oma suhtega peale hakkama: kas nad peaksid end kokku võtma, veel ja veel proovima või pingutamast loobuma ja endale tunnistama, et seekord tõesti ei õnnestunud? Ma ei oska vastata. Ma usun, et lähisuhe on üks neist eluvaldkondadest, kus kiirustades tehtud otsused on kurjast. Suhte nimel tasub kindlasti tööd teha! Samas aga olen omal nahal kogenud ja kõrvalt näinud suhteid, mis kestavad ja kestavad ehkki lootust tegelikult pole.

Abielu – see sulnis muinasjutt! Me tõotame, et jääme igavesti kokku, sest armastame teineteist rohkem kui midagi muud siin ilmas. Lubame olla koos heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, lubame teineteisest hoolida ja suhte nimel pingutada. „Tõotused, et me kaks jääme igavesti kokku/naiselt, kes mind armastab ja keda mina armastan/rohkem kui oma elu. Oo, seda vannet andes/ohverdan rõõmsal meelel kõik sinu eest,“ kõlab tuttavlik lubadus Walt Whitmani poeemist „Tulvavad valujõed“.

Vahel mõtlen, mis saab siis, kui sind mu kõrval enam pole. Ega ma teagi, kuhu sa peaksid kaduma, aga paljas mõte sellest muudab mind väga kurvaks. Minu jaoks võrduks see maailmalõpuga.