Viha on sõnum

„Meie viha võib olla märk sellest, et meile on liiga tehtud, meie õigusi on riivatud, vajadusi või soove ei ole piisavalt tähele pandud või lihtsalt, et miski asi ei ole korras,“ märgib Lerner. Viha on märguanne, mida tasub kuulda võtta, see ütleb meile: „Stopp! On aeg korraks järele mõelda ja midagi ette võtta!“ Inimesed kuuluvad laias laastus kahte leeri: nad kas elavad oma viha häälekalt teiste peal välja või neelavad selle alla ja nutavad pahameele vaikselt patja. Probleem on selles, et kumbki neist käitumisviisidest ei too kergendust ega lahenda kriitilisi olukordi. 

Naistele keelatud!

Ka teraapiasse jõuab vihateemaga üksjagu inimesi. Enamasti on põhjuseks hinges kobrutav viha mõne pereliikme vastu ja soov teist inimest muuta. Naised on vihased lorude meeste peale, emad vastutustundetute teismeliste peale, tütred tundekülmade või liighoolitsevate emade peale. Ka peredes, kus üksteisega suheldakse pealtnäha viisakalt ja malbel toonil, on pinna all sageli palju allasurutud viha. Lerner toob siin üheks põhjuseks ühiskondlikud normid, mis õpetavad: viha on halb, vihane olla on ebakohane ja inetu! Iseäranis on viha keelatud naistele: „Meie töö on olla meelepärane ja lahke, kaitsta ja lepitada. Me võime hoida suhteid korras nii suure pühendumisega, nagu sõltuks sellest meie elu.“ 46 aastane Piret (tegu on sarnaste klientide koondportreega) on just sedasorti lahke ja leplik naine. Ta toob välja terve rea probleeme, mis teda abielus häirivad. Ta on väsinud end süüdi tundmast ja haletsemast. Pireti suu on kriipsuks surutud, aga kui küsin, kas on midagi, mis teda tõeliselt vihaseks ajab, vastab naine kiiresti ja justkui vabandavalt: „Nii hull see asi nüüd ka ei ole! Ma usun, et on hoopis hullemaid abielusid.“ Aga inimene, kes ei suuda olla ühenduses oma vihaga, ei suuda ka armastada, sest ta ei ole kontaktis iseendaga, ta ei teadvusta oma vajadusi ega ole siiras. 

Armastusväärsed kuid plahvatusohtlikud

Ka võitlus ei too tulemust

Samas on inimesi, kel pole viha väljendamisega mingit probleemi – nad ütlevad pereliikmetele valjuhäälselt välja, miks viimastel pole õigus ja kuidas nood peaksid mõtlema, tundma ning käituma. Miks need inimesed muutust ei saavuta? Sest nad tahavad muuta teisi, süüdistavad ja võitlevad. 32 aastane Anna (tegu on sarnaste klientide koondportreega) nimetab end „tõeliseks fuuriaks, kes kellegi ees ei värise ja risti ette ei löö.“ Ta tõstab häält ja on võimeline „suures vihas kõik pea peale pöörama“, kui mees ei tule pärast tööd otse koju või unustab toidupoes käia. Arusaadavalt läheb abikaasa naise rünnakute peale endast välja ja asub kaitsele. Anna vaikib siis jonnakalt ja tõmbub mitmeks päevaks eemale. Aga võib ka minna nii, et ründajat tabab süütunne, mille tulemusel muutub ta viha vabandusteks ja rahusobitamiseks. Pealtnäha riid laheneb, kuid tegelikult kestab kõik tavapärases mustris edasi. 

Kuidas sa ometi võid?!

Kui võtame end kokku ja otsustame enda eest seista, siis tuleb meil arvestada sellega, et meid ümbritsevad inimesed ei pruugi meie muutumisega sugugi rahul olla. See ohustab suhteid, mis võivad olla küll pingelised, kuid omal moel siiski turvalised. Pereliikmed ei taha midagi enamat, kui et me oleksime need, kes me koguaeg oleme olnud. Sest nii on mugav. „Kuidas sa ometi võid niimoodi mõelda?!“ kuuleme lähedasi ahastamas. „Kui sa nii tunned, siis ei saa me enam koos olla,“ võib abikaasa meid ähvardada. „Sinuga ei saa enam üldse rääkida – sa oled nii kuri!“ protestib laps. Sellised süüdistused tekitavad tugevat ebamugavustunnet ja nii hakkame ka ise oma reaktsioonides kahtlema, küsides endalt: kas mul on õigus üldse vihane olla? Viha puhul ei ole küsimus selles, kas see on õigustatud või mitte. Viha on tunne ja meil kõigil on õigus tunda seda, mida tunneme. „Küsida „kas mu viha on õigustatud?“ on samaväärne küsimusega „kas mul on õigus olla janune?““ toob Lerner paralleeli. Selline küsimus on kaval – sellega rahustame end maha ja lämmatame oma viha. Ja nii on kõik jälle endine. 

Kuidas ma end tunnen?

Kui ei viha allasurumine ega väljaelamine aita, mida peame siis tegema? Mida ette võtta, et viha ei tekitaks vaid abitust ja jõuetust? Alustuseks tuleks end igal hetkel tähele panna: millised inimesed või olukorrad mõjuvad mulle halvasti? Mida need minuga teevad? Kuidas ma end tunnen? Kuidas keegi teine minu asemel võiks end samas situatsioonis tunda? Piretiga käime holistilises rännakus läbi olukorrad, mis talle abielus meelehärmi valmistavad. Kui jõuame mehe paari aasta taguse kõrvalsuhteni, hakkab naine vaikselt nuuksuma, mõne aja pärast muutub nutt valjemaks ja siis karjub naine juba päris ärritunud häälega: „See on talumatu! See on täiesti talumatu!“ See on pikk samm edasi, kui inimene usub, et viha nagu iga teine tunne on loomulik ja julgeb endale oma viha tunnistada. Viha on positiivne ja muutustele suunav jõud, kuna aitab meil oma väärtustest aimu saada ja eneseusku kasvatada.

Nüüd tuleks Piretil astuda järgmine samm ja olukorra muutmiseks midagi ette võtta – mehega oma valust ja solvumisest rääkida, teha seda süüdistamata ja võimalikult rahulikult. „Miks mina pean midagi tegema, kui mees oli see, kes armukest pidas?!“ küsib naine nõudlikult. Kellel on probleem, sel tuleb võtta ka vastutus esimese sammu astumiseks. „Jah, mees küll pidas armukest, aga abieluga rahuolematu oled sina, mitte tema,“ selgitan Piretile.

Holistilises teraapias saame uurida, kust on hirm viha ees pärit või millise uskumuse tõttu keelame endale seda nii loomulikku emotsiooni. Piret on pärit perest, kus hea läbisaamine oli prioriteet. Kui ta proovis väikese tüdrukuna millegi vastu protestida või oma tahtmist saada, siis ei tegeldud lapse tunnetega, vaid tema „absoluutselt sobimatu hääletooniga.“ Nii ongi tal täna väga keeruline oma tunnetega kontakti saada. Armastusväärse daami maski all on vihane ja solvunud naine. 

Räägime asjast!

Korralik riid võib teinekord õhu üsna puhtaks teha, kuid kui soovid olukorda tõeliselt muuta, siis kaeblemisest või hääle tõstmisest üksi ei piisa. Kõige olulisem küsimus kõlab: mis mulle hetkel õigupoolest viha teeb? Suhetes on väga tavaline, et riieldakse pseudoteemade pärast. Kui Anna mees jälle lubatust hiljem koju jõuab, käratab naine vihaselt: „Kas sa oma pojast sugugi ei hooli?“ Loomulikult hoolib mees oma pojast. Probleem on ju hoopis selles, et Anna tunneb, justkui ei hooli abikaasa temast. Naise armastuseanum on tühi, kuid selle asemel, et sellest abikaasaga rääkida, manipuleerib ta mehe isaarmastusega. Anna taipab teraapias kiiresti, et ta rakendab oma vihaenergiat mehe muutmiseks selle asemel, et oma vajadustest selgesõnaliselt rääkida ja nende nimel tegutseda. „Tulemus on iga kord sama – mees on rahulik nagu kivi ja mulle tundub, et ta isegi ei kuula, mis mul talle öelda on. Tema jaoks pole ju see, millest mina nii hüsteeriliselt räägin, üldse probleem,“ naerab naine enda üle.  

Muutumine nõuab julgust

Kui oled endale selgeks teinud, millised olukorrad sind ärritavad, siis pane tähele, kuidas sa nendes kriitilistes olukordades tavapäraselt reageerid – tõstad häält, võitled ja süüdistad, hoiad suu lukus ja mossitad või süüdistad toimunus ennast. Kui senine toimimisviis pole tulemust toonud, siis on viimane aeg seda muuta! Enamasti pole meile ei koolis ega kodus õpetatud, kuidas vihaga arukalt toime tulla. Oleme iseenese tarkusest õppinud viha maha salgama või ebatõhusalt teiste peal välja elama. Nüüd on võimalik õppida tervemaid ja tulemuslikkumaid toimetulekuviise.

Tea, et kui hakkad vana käitumismustrit muutma, siis puutud kokku nii omaenda kui lähedaste hirmuga muutuste ees. Võib juhtuda, et suhe, mida muuta püüad, võib muutuda vähemalt mõneks ajaks keerulisemaks kui kunagi varem, kuna iga muutusega kerkivad seni varjul olnud tabuteemad ja konfliktid päevavalgele. Säärase pinge ja hirmu talumine nõuab suurt julgust! Sul „võib vaja minna südikust, motivatsiooni, kirge või koguni kangekaelsust, et seda teed edasi käia, kui sinu tehtud muudatused ei pälvi otsekohe teiste heakskiitu või tänulikku käteplaginat,“ hoiatab Harriet Lerner.