Ma tõepoolest ei oota uuelt aastalt midagi. See ei ole allaandmine (ah, mulle aitab sest jamast!) ega kibestumine (nagunii ei saa, mida tahan, milleks vaeva näha?), pigem on see selline rahulik seisund – olla laskmine, tulla laskmine. Tuleb, mis tuleb. Nagunii tuleb, mis tulema peab, paljukest see inimene siis ikka tulevikku mõjutada saab. Nojah, raamatutes ja kursustel räägitakse soovimise ja visualiseerimise tähtsusest. Olen minagi seda hoolega teinud ja tegelikult isegi usun sellesse. Olen endale sel moel töökohad ja mehed ja auto „võlunud“. Aga nüüd on tõesti see tunne, et las uus aasta pealegi tuleb, nagu tuleb. Peaasi, et tuleb.

Kui suured ja tähtsad eesmärgid enam ei kummita, juhtub midagi ootamatut – sul tuleb kogu senise plaanimise-tormlemise-püüdlemise-sooritamise tagant päris elu üles leida (sest elu on ju olemas ka ilma sinu punnitamiseta, on koguaeg olemas olnud). Et kui teed hommikul silmad lahti ja mingit suurt sihti, kohustust või väljakutset parasjagu pole, pead ikkagi oma päevaga hakkama saama. Ja mitte lihtsalt hakkama saama, vaid veetma teda nii, et meel oleks rõõmus või vähemalt rahulik. Moehaigus depressioon pole muud, kui seisak, surutud olek – energia ei liigu, enda sees olevale rõõmule ligi ei pääse, midagi ei ole ega paista ka tulevat. Või see, mis on, ei rahulda, sest ei saa sellest aru – järelikult ei saa usaldada. Kuidas saada eluga hakkama siis, kui kõigest ei saagi aru, kõike ei tea ette, kuidas leppida homse salapäraga, tundmatuga?

Tuleme tagasi eesmärkide juurde. Kindlasti saaks tööga jõuda kaugemale või kõrgemale. Mingis eluetapis on see tore siht, aga nüüd pole enam tähtis. Rohkem teadmisi? Ka see ei tundu enam ahvatlev. Nagunii kasutame vaid väikest osa õpitust – seda, mis on arusaadav ja südamelähedane ja mille toimimine on praktikas ära proovitud. Võib-olla peaks rohkem ringi liikuma, enam suhtlema, uusi põnevaid tutvusi soetama? Suhtlemine on jube energiamahukas ettevõtmine. Siin kulub mõõdukus ära.

Oma klientidelt küsin ma ikka: „Kui kõik oleks võimalik, mida sa siis teeksid?“ Ma tahan 2018-ndal teha täpselt sama tööd, mida täna teen. Inimesi on siiski tore aidata. Ehkki ka siin peab mõõdukas olema – ei maksa universumilt aina rohkem ja rohkem soovida, sest on oht enda piirid unustada ja end teiste inimeste probleemidesse ära kaotada. Las tuleb just nii palju kliente ja just need, kel on vaja minuni jõuda.

Nooremast peast sai partnerile hulga ootusi esitatud. Aga las temagi olla! Kui oled elu esimeses pooles elamist piisavalt tõsiselt võtnud, siis oled elu teiseks pooleks nii mõnedki olulised asjad ära õppinud: enda soovide mõistmine ja nende väljendamine, kuulamine ja kuulmine, kompromisside tegemine, kohale jäämine ja vastu tulemine. Ühesõnaga, oled õppinud koos olema, tulgu, mis tuleb. Aga õppinud ka üksi hakkama saama – ei oota enam, et teine su tuju heaks teeb, mõtete sasipuntrad lahti harutab või lapsepõlvehaavad tervendab.

Niisiis, kui kõik oleks võimalik… Ma loeksin diivani nurgas, jalad tagumiku alla keritud, mõnd head raamatut ja jooksin nõmmliiva-piparmünditeed. Kui mõni väärt mõte pähe kargaks, paneksin selle kirja (sest väärt ideedel on kombeks tähelepanuta jätmise korral jalga lasta). Ma teeksin head süüa või läheksin vanalinna mõnda lemmikkohvikusse. Käiksin ERSOt kuulamas, vaataksin Inglise kriminulle ja istutaksin maakoju marjapõõsaid. Võtaksin rohkem aega vaikuses omaette olemiseks. (Kui päris aus olla, lubaksin endal aeg-ajalt olla ka saamatu, viril ja tujutu. Aga sellist juttu tohib meie hästi-hakkama-saamise ühiskonnas rääkida vaid poolihääli.)

Kõik väga tavalised asjad. Tavaline elu. Võib-olla see ongi elu teise poole ülesanne: tulla toime tavalise eluga, lasta tal omasoodu ja omapoolse suunamiseta enda ümber ja endast läbi voolata. Ma usun, et kui me ei seaks koguaeg nii kõrgeid ootusi, oleks elu vool märksa pehmem ja hoidvam. 

Ja olgu aasta number, milline tahes, toob elu lõppude lõpuks ikkagi head.