Terve süütunne juhib õigele teele
Süütunne kerkib esile meie käitumisest. Kui teeme midagi halvasti, ebaausalt, teisi kahjustavalt, siis läheme vastuollu oma isiklike väärtustega. Igal inimesel on mingi arusaam õigest ja valest, heast ja halvast, sobivast ja mittesobivast. Kui libastume, rikume kirjutatud või kirjutamata reegleid, siis tunnemegi süüd. Peas vasardab küsimus: „Miks ma küll pidin seda tegema?!“, kurgus või rinnus pitsitab. Võib siis öelda, et süütunne on oma olemuselt hea – see näitab meile, et oleme käitunud halvasti, oleme õigelt teelt kõrvale kaldunud. Kui süütunde sõnumit kuulda võtame, siis saame ka tehtut parandada – selgitada, tunnistada oma eksimust, andeks paluda või endale andestada.
Varjatud süütunne
Süütunne võib esineda ka varjatud kujul, mõjutades meid igapäevaselt meie enese teadmata, kuid sellega on hoopis keerulisem midagi ette võtta. Naine tunneb süüd, et tema abikaasa joob ega suuda töökohti pidada. Õde heidab endale ette, et saab elus paremini hakkama kui kaksikust vend. Naine ei luba endale õnnelikku suhet, sest tema ema on kogu oma elu vaevelnud õnnetutes suhetes. Töötaja ei saa öösiti und, sest tööandjal on finantsprobleemid. „Kui ma vaid oleksin toetavam... kui ma suudaksin ise rohkem teenida... kui ma oskaks oma tööülesandeid paremini täita...“ Need inimesed tunnevad end süüdi asjades, milles nad tegelikult süüdi ei ole. Nad on stressis, nende tervis kannatab ja suhted on sassis. Selline varjatud süütunne paneb inimest lõpuks kahtlema kõiges: oma seisukohtades, kavatsustes, tunnetes, enda terves talupojamõistuses. Ja hoolimata sellest, et neil inimestel ei lasu tegelikku süüd, karistavad nad end tõeliselt – jätavad end ilma edust, naudingutest, teistepoolsest abist ning elu poolt pakutavatest piiritutest võimalustest.
Merle on 46 aastane raamatupidaja, kes on 18 aastat olnud abielus
alkohoolikuga. Teraapiasse tulles on naine depressioonis, lisaks tugevale
ülekaalule vaevavad teda unetus ja ärevushood. Merle päevi täidavad sõim ja
ähvardused, viimasel ajal on ta korduvalt külastanud traumapunkti, kuna mees on
tarvitanud füüsilist vägivalda. Ka Merle isa jõi ja naine on teadlik sellest,
et on valinud endale abikaasaks isasarnase mehe. Mida ta aga ei teadvusta, on
emalt õpitud käitumismuster – enese allasurumine, süüdistamine ja piitsutamine.
„Ma olen olnud keskendunud tööle ja lastele, mul pole mehe jaoks piisavalt
tähelepanu jätkunud. Mehed on ju igavesed titad –tahavad pidevat poputamist,“
naerab naine. „Kui ma vaid poleks selline hädavares ja lõpetaks virisemise,
siis saaksin oma meest rohkem toetada,“ usub ta. „Mis siis teisiti oleks?“
küsin. „Abikaasa jätaks joomise maha ja siis oleks nii, nagu alguses.“
Sageli seavad varjatud süütundega inimesed oma soorituse lati nii kõrgele, et parima tahtmisegi korral on sellest võimatu üle hüpata; nõuavad endalt vaid väga head tulemust ning pommitavad end pidevate enesesüüdistustega: olen halb, rumal, paks, inetu, nõrk, saamatu.
Niisuguse käitumise puhul on kõige kurvem see, et inimene hülgab kõik oma vajadused, hülgab oma elu ja elab kellegi teise oma. Ta usub, et, taotledes õigustatult oma eesmärke, teeb ta kahju kellelegi teisele.
Helle (39) elab emaga kitsukeses korteris. Helle on sale, sportiliku olemisega ja nägus naine. Ka teda vaevab depressioon. Helle probleemiks on suhted meestega. Need on väga lühiajalised ja „mehed satuvad mulle ikka ja jälle närused,“ kurdab naine. „Unistasin oma kodust, perest ja lastest, aga ema vajab mind. Ju on üksijäämine mu saatus,“ ohkab Helle ja ta silmad täituvad pisaratega. Küsin, mis siis juhtuks, kui ta ema juurest ära koliks ja oma kodu looks. „See ei tule kõne allagi!“ raputab naine resoluutselt pead, „ma ei saa oma emale seda teha!“
Süütunde juured on lapsepõlves
Lapsena jälgime hoolega, mil moel reageerivad kõigele toimuvale me vanemad ja võtame nende arvamused ja käitumise omaks. Miks? Sest vanemad on meie põhiline infoallikas ümbritseva maailma kohta. Teeme järelduse, et nii peabki olema. Niisugune samastumine võimaldab kindlustada meil sidet oma vanematega. Merle ema rassis mitmel kohal töötada ning poputas ja teenindas oma töötut alkohoolikust meest. Merle teeb sedasama. Helle ema arust olid kõik mehed närused, kes oskavad vaid naisi ära kasutada ja millegipärast satuvad Helle teele just taolised tüübid.
Laps, keda vanemad on pidevalt kritiseerinud, tähelepanust ilma jätnud, tõrjunud, hüljanud või ahistanud, järeldab lõpuks, et tema endaga on midagi viltu: „Miks ema (isa) – inimene, kes peaks mind kõige rohkem armastama – minuga nii halvasti käitub?! Ju ma olen selle ära teeninud, sest olen laisk, rumal, inetu.“ Lapsele ei jää sugugi märkatama, kui vanem on pidevalt mures, õnnetu, vihane või depressioonis, kuid põhjust ei oska ta oma vähese elukogemuse tõttu näha. Kuna iga laps armastab oma vanemaid, siis lükkab ta kõik oma vajadused kõrvale ja püüab teha nii, et teistel oleks hea olla ja kõik läheks hästi. Ta püüab olla väga tubli, et rõõmustada oma õnnetut vanemat ja võtab alateadlikult vastutuse vanema kannatuste eest endale. Kui isa oli purjus ja laamendas, käis eelkooliealine Merle külas abi järel ja hommikuti oli tema see, kes pohmellis isale peaparandust ja nutvale emale peavalutabletti tõi.
Alati ei pruugi vanem olla kriitiline lapse suhtes. On neid, kes kasutavad last abikaasadevahelises võitluses kohtumõistja või nõuandjana või kes sunnivad last kuulama lõputut kurtmist teise poole vastutustundetu käitumise üle. Nii saab laps märgi, et tema peaks justkui vastutama vanemate abieluõnne eest, laps võib tunda, et vaid tema tähelepanu ja hoolimine võib õnnetu vanema täielikust masendusest päästa. Helle mäletab just selliseid õhtuseid „südamlikke vestlusi“ pisaratesse uppunud emaga, kes isa käitumise üle kurtis ja tütart „näruste ja mõttetute meeste“ eest hoiatas. Tüdruk lohutas ema, keetis talle teed ja püüdis oma tublidusega igati toeks olla. Kuna isa lahkus pere juurest juba siis, kui Helle oli 5-aastane, sai taoline äraspidine hoolitsemine vaid hoogu juurde. Ja see jätkub siiani. Ema nõuab täiskasvanud tütrelt jäägitut tähelepanu ja tütar süüdistab end laiskuses ja egoismis. Helle ei luba endale iseseisvust ega isiklikku õnne, sest nii teeks ta haiget oma emale. Mõne korra on naine kohvreid pakkinud, kuid see on lõppenud ema migreeni ja tütre süümepiinadega.
Laps võib tunda vastutust ka iga perekonnatrauma eest, olgu see haigus, lahutus või surm. Väikesele lapsele võib kergesti tunduda, et sellised õnnetused on tingitud tema halbadest mõtetest või halvast käitumisest. Ta võtab endale vastutuse, mida kanda ei jõua, ja sellest võib saada raske koorem kogu eluks. Raamatu „Kujuteldavad kuriteod“ autorid Engel ja Ferguson märgivad: „Kuna lastel on nii tugev vastutustunne oma vanemate pärast, siis on inimese võime tunda õnne ja rahulolu ning olla vaimselt terve suuresti sõltuv just sellest, kui õnnelikud olid tema vanemad.“
Vahel on kasulik süüdi olla
Vahel tundub, et inimene, kes süütunde koorma all vaevleb, ei tahagi terveneda, sest tervenemine vajab vastutustunnet. Nii kaua, kui olen süüdi, on lootust lohutusele, on lootust, et kunagi see kõik lõpeb ja asemele tuleb uus ja õnnelik elu. Kui võtan vastutuse, tuleb hakata oma elu elama, oma vajadustele keskenduma, tuleb end kokku võtta ja tõele näkku vaadata. Kuid enda süüdistamine võib olla vähem hirmutav kui tõele näkku vaatamine. Kui olen mitukümmend aastat uskunud, et armastatud ema on vägivaldsete meeste ja kehvade olude ohver, kes vajab kaastunnet, siis nüüd on keeruline leppida teadmisega, et hoolimata kõigest tuleb emal siiski oma eluga ise hakkama saada. Ja minul omaga. Raske on peeglisse vaadata ja endale tunnistada, et mind on tegelikult hüljatud, et olen pikki aastaid lasknud end ära kasutada, lubades endaga armetult manipuleerida. Raske on tunnistada, et olen kurb ja üksi, kuna olen ise endale õnne keelanud. Selline tõdemus võib olla väga valus.
Samas usun ma siiralt, et sügaval sisemuses tahab iga inimene terveneda ja olla õnnelik ja see annab lootust.
Aga kuidas on nende inimestega, kes end süüdi ei tunne, vaid süüdistavad kõiki teisi enda ümber? Mina usun, et siin pole põhjuseks mitte „külm kõht“, vaid suur hirm kohtuda valuga enda sees. Oma sisemiste „draakonitega“ suudavad silmitsi seista vaid julged.
Vaata oma süütundele otsa!
Et tervenemine saaks alata, tulebki kõigepealt tõele näkku vaadata – mind on armastatud inimes(t)e poolt halvasti koheldud. Kui olen seda endale tunnistanud, siis on lootust, et suudan mõista, kui irratsionaalne ja liialdatud mu süütunne on. Alles siis saan hakata end sellest koormast vabastama.
Mõista tuleks ka seda, et vanemate niisugune käitumine on enamalt jaolt tingitud nende oskamatusest oma emotsioonidega tervel viisil toime tulla. Kui vanemad oma lastele selliseid haiget tegevaid ja süükoormat tekitavaid sõnumeid annavad, ei mõtle nad enamasti midagi halba. Enamikel juhtudel kordavad vanemad lihtsalt samu negatiivseid hinnanguid, mida nemad on oma vanematelt saanud.
Merle on hakanud kahtlema oma võimes mehe joomine lõpetada. Esialgsest eesmärgist „mehest mees teha“ on saanud märksa tervem eesmärk: olla võimeline lõpetama mitmel töökohal rabelemine ja alustama uuesti südamelähedase koorilauluga. Helle jättis teraapia pooleli ja jäi enda juurde kindlaks – ema tervis ei pea hülgamisele vastu. „Ja kuskil pole öeldud, et ma pean abielus olema!“ õigustab ta end. Muidugi ei pea. Aga õnnelik?
Nagu eespool juttu oli, armastab iga laps oma vanemaid. Seetõttu tuleks säärase süütundega tegeleda turvalises ja toetavas keskkonnas. Oma süütundega koos jaksab olla inimene, kes on saanud tunda piisavalt armastust. Tommy Hellsten („Kuidas kohtuda inimesega“) kirjutab: „Inimene, kes on saanud tunda ainult halvustamist, julmust, pilkamist ja häbistamist, on nii nõrguke, et ei suuda näha endas midagi, mis on poolik või ebatäiuslik.“ Oma süüga saab inimene sügavuti tegeleda alles siis, kui ta on tunneb, et on tingimusteta vastu võetud, kõigi oma puudustega aktsepteeritud. Enne ta „põikleb, salgab, põgeneb, süüdistab teisi, sokutab vastutuse oma elu eest sinna ja tänna,“ hoiatab Hellsten. Inimene, kes oma süütundele pole otsa vaadanud, mõistab enamasti kohut kõikide teiste üle.
Õnnelikkus on parim vaktsiin
Alustuseks võiks oma probleemist rääkida kellegi usaldusväärsega – lähedase sõbra, õpetaja, psühholoogi või psühhoterapeudiga. Nii saame mõistmist, andestust ja lohutust, aga ka uue pilgu toimunule. Lihtne teadmine, et paljud tunded, mida oleme tundnud, või hinnangud, mida oleme pimesi uskunud, tulenevad meie perekonnast ja eluloost, võtab meilt raske vastutuse koorma. Me ei ole ebaõnnestunud hoolimatud egoistid. Lihtsalt ei vanemad ega me ise osanud teisiti.
Inimene saab end ka ise aidata, näiteks teemakohaseid raamatuid lugeda ja päevikut pidada, et oma ebakohast käitumist ja süüdistusi teadvustada.
Mineviku raskest koormast vabanemisele aitab keskendumine oma tänastele vajadustele, oma õnneliku elu ülesehitamisele. Mida mina vajan, et end hästi tunda? Mida ma kõige rohkem naudin?
Kõikidele lapsevanematele tahaks soovitada üht: olge õnnelik! Elage elu nii, et olete oma rõõmu ja õnnelikkusega lastele eeskujuks. Engel ja Ferguson panevad lugejale südamele: „Laps, kes usub, et te olete õnnelik nii koos temaga kui ilma temata, tunneb end vabana, sõltudes teist parajasti nii palju või nii vähe, kui see igal arenguetapil vajalik on. Olla õnnelik enese pärast ja oma elu üle on parim vaktsiin, mida te oma lapsele võite anda...“Artikkel ilmus pealkirja all "Raputa süütunne õlgadelt" ajakirja "Tervis Pluss" 2013. a. augustinumbris.
Vastused puuduvad