Kaassõltuvus on haigus

Alkoholi- ja uimastisõltuvusest oleme kõik kuulnud. Alkohoolikut ei peeta ammu enam „veinisõbraks“, vaid haigeks inimeseks, kes vajab ravi. Paari viimase aasta jooksul on väljakutsed heroiini üledoseerimise tõttu muutunud ka Eesti kiirabile igapäevaseks. Terviseinfo veebileht kirjutab, et alkohol ja narkootikumid on „ained, mis mõjutavad inimese enesetunnet, ümbritseva maailma tajumist ja käitumist“. Täpselt sama võime öelda kaassõltuvuse kohta. Siin on tegu suhtesõltuvusega ehk inimene klammerdub mittetoimivasse suhtesse – naine hoiab kinni oma vägivaldsest ja vastutustundetust mehest, isa ehitab oma elu üles poja saavutustele, ema täidab oma päevi vaid käitumishäirega lapse eest hoolitsemisega ja unustab iseenda sootuks. Ka selliste ebafunktsionaalsete suhete puhul kannatab oluliselt inimese enesetunne ja käitumine, tema maailmatajumine saab moonutatud.

Psühholoogid on jõudnud järeldusele, et kaassõltuvuse all kannatab väga suur osa inimestest: alkohoolikute abikaasad ja täiskasvanud lapsed, emotsionaalse või vaimupuudega isikute lähedased, kroonilise haigega koos elavad inimesed, käitumishäiretega laste vanemad, aga ka teatud elukutsete esindajad nagu meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad, terapeudid ehk need, kelle tööks on teisi aidata. 

Kui kaassõltuvus haarab ohjad

Kas kaassõltlased on siis mingid veidrikud? Kõik me ju vajame hoolt ja armastust ning tunneme end teisi aidates hästi? Probleem on selles, et kaassõltlased mitte üksnes soovivad teist inimest oma ellu, vaid sellest saab nende jaoks tungiv vajadus, mis haarab ohjad ja hakkab kaassõltlase elu juhtima. Nad pakuvad oma armastust, lootes saada vastuarmastust. Selline inimene „annab selleks, et vastu saada. Kõrvalt vaadates tundub ta olevat vägagi isetu, tema pea kohal võib koguni sädeleda nimbus, aga ta ei suuda näha, et see oreool püsib sarvede toel,“ hoiatab soome psühhoterapeut Tommy Hellsten.

Kui tunnistame kaassõltuvuse haiguseks, siis tähendab, et selle haiguse käes vaevlev inimene vajab abi. Nii see tõesti ongi. Kuid täna leiab ta väga harva mõistmist, sest lihtsam on sõltuvalt käituv inimene tembeldada lihtsameelseks, rumalaks või saamatuks. Mis ta siis ripub niimoodi kellegi teise kaelas? Miks ta ometi oma elu ei ela? Sest ta hoolib, ta on mures oma häiritud käitumisega lähedase pärast. Kaassõltlasel võib olla veel valusam kui tema lähedasel, sest tal pole millegagi oma valu tuimestada. Janet G. Woititz kirjutab kogumikus „Kaassõltuvus – kasvav probleem“: „Keemiline sõltlane tuimestab oma tundeid, samas kui see, kes on tema kõrval ja ise aineid ei kuritarvita, on valust kõveras ja tema ainsaks kergenduseks on raev ja ajutised unistused“.

42 aastane Erika (nimi muudetud) on kogu oma täiskasvanuelu otsinud armastust ja hoolimist, kuid leidnud vaid ebaterved suhted ja sobimatud parterid. Oma viisteist aastat kestnud abielus on ta talunud nii emotsionaalset kui füüsilist vägivalda, kuid partnerist loobuda pole suutnud. „Ega ma iga päev ka peksa saa,“ naerab naine ebalevalt, „vahel on abikaasa üsna meeldiv, temaga on võimalik isegi normaalselt rääkida.“ „Kas see on see, mida sa oma abielult ootad – normaalne rääkimine?“ küsin Erikalt. „Nojah, viimasel ajal mõtlen ise ka, et kas see ongi armastus. Ma muudkui koristan ta järelt, hoolitsen ja ninnutan. Mille pagana pärast ma end nii halvasti tunnen?! Olen koguaeg surmani väsinud,“ kuulen ahastust naise hääles.  

Kaassõltuvusliku suhte puhul võib pinnapealsel lähenemisel tõesti tunduda, et tegu on ennastsalgava ja endast kõike andva armastusega, kuid tegelikult on armastusest asi kaugel. Inimene salgab ennast, sest sügaval südames on hirm, et muidu jäetakse ta maha. Erika on kaotanud igasuguse isikliku vabaduse ja aheldanud end vägivaldse abikaasa külge.

Kuid alati ei pruugi tegu olla vägivallaga, vahel esineb kaassõltuvus varjatumal kujul. Leena (nimi muudetud) muretseb pidevalt mehe pärast. Kui mees tunneb end pahasti, siis tunneb Leena süüd, et on midagi valesti teinud. Ta muretseb mehe halva tuju pärast ning vaevleb unetuse käes, kui mehel läheb tööl kehvasti või sõbrad ei pea kinni lubadustest. Leena läheb abikaasa iga kulmukortsutuse peale pingesse ja püüab aimata, mida mees mõtleb või tunneb. „Mu isa märatses nagu vulkaan. Nüüd tahan, et mu kodus oleks rahu. Sõbrad kadestavad mind, nende arust on meie peres kõik paigas, aga mina tunnen, nagu oleksin tühjaks pumbatud“ kurdab naine. „Ma olen kogu meie abielu elanud abikaasa elu – teinud seda, mida tema tahab, suhelnud sõpradega, keda tema on valinud, ostnud asju, mis talle meeldivad.“ Sügaval Leena sees pulbitseb allasurutud vimm, vahel lausa vihkamine. Naine tunneb, et tema elu on mehe poolt jalge alla tallatud ja see paneb teda aeg-ajalt kättemaksuplaani hauduma.  

Et valu kaoks

Kõiki kaassõltlasi seob üks joon – nende enesehinnang on madal. Nad süüdistavad ja kritiseerivad end, neid saadab pidev hirm vigu teha. Need inimesed ei usu, et võiksid teistele inimestele meeldida sellisena, nagu nad on. Nii hülgavad nad enda vajadused, jätavad end tähelepanuta ja pühenduvad jäägitult teis(t)ele. Kaassõltlane ütleb „jah“, kui peaks ütlema „ei“ ja seetõttu vaevleb ta nii kodus kui tööl suure kohustuste koorma all. Ta teeb rohkem, kui oleks õiglane ja annab rohkem, kui vastu saab. Kaassõltlane usub, et temal lasub vastutus teiste inimeste elu ja õnne eest.

Ümbritsevatele paistab, et kaassõltlane on väga tubli ja abivalmis. Ta on koguaeg kedagi aitamas, kellegi õnne eest võitlemas. Tegelikult on ta motiiviks kasusaamine – ta ootab paremat enesetunnet ja valu lõppemist. Teiseks võimaldab selline käitumine tal enda probleemide ja hingehädaga mitte tegeleda ning teeselda, et tema eluga on kõik korras.  Teisisõnu, see aitab tal endale valetada ja oma elu eest vastutust mitte võtta.

Kaassõltlasega on keeruline ausalt ja avatult suhelda. Üheks põhjuseks on siin see, et ta ei väljenda oma tundeid. Enamasti ta ei teagi, mida tunneb, sest on ennast nii kaua tagasi hoidnud ja oma emotsioone kontrollinud. Kui kõik inimese ümber on kaootiline ja juhitamatu, nagu see näiteks alkohooliku kõrval elades on, siis annab enda mõtete ja tunnete kontrollimine näilise kindlustunde. „Ma saan hakkama, ma pean vastu,“ kordab kaassõltlane endale päevast päeva. Nii suudab ta ka väljapoole jätta mulje hästi hakkamasaavast ja edukast inimesest. Ei tohi unustada, et see, millisena ta teistele paistab, on kaassõltlasele peaaegu elu ja surma küsimus!

Lisaks sellele, et kaassõltlane kontrollib enda emotsioone, tahab ta kontrollida ka teiste inimeste mõtteid ja tundeid. Tal on väga keeruline lubada olla lähedastel need, kes nad on, sest nii võib elu jälle kaosesse vajuda. Kaassõltlane on hea manipulaator – ta kurdab emotsionaalse ahistamise üle, kuid on ise sageli see, kes oma abituse ja süüdistamise abil reeglid kehtestab ja niite tõmbab.

Kokkuvõttes võib öelda, et kaassõltlane on ebaküps täiskasvanu. Nii tema mõtlemine kui sisemised tundmused on ebaküpsed, ta on hirmul ja segaduses. Ta loodab naiivselt, et suudab kõiki ja kõike enda ümber kontrollida ja nii end turvaliselt tunda. Ja seetõttu pole harvad juhud, mil kaassõltlasest endast saab, lootuses valu ja hirmu vastu rohtu leida või neist vabaneda, alkoholi-, uimasti- või söögisõltlane. Allasurutud emotsioonide ja pideva stressi tõttu kaasnevad sageli ka füüsilised hädad: peavalu, südame pekslemine, iiveldus jm. 

Põhjused leiad minevikust

Alkohooliku kaaslasi uurides arvasid psühholoogid esialgu, et ebaterve käitumise põhjuseks on pidev psüühiline pinge, mida sõltlase kõrval elades kogetakse. Kuid polnud sugugi harvad juhud, mil sõltlane suutis alkoholist vabaneda, aga tema partneri kaassõltuvuse sümptomid aina süvenesid. Nii hakati uurima kaassõltuvust kui omaette haigust. Kui uuringugruppi kuuluvad kaassõltlased rääkisid oma lapsepõlvest, siis ilmnes, et paljudel neist oli kas üks või mõlemad vanemad alkohoolikud. Uurijad jõudsid järeldusele, et selle haiguse varjatud põhjused võisid olemas olla juba enne alkohoolikuga abiellumist. Nii Erika kui Leena lapsepõlvekodus oli palju emotsionaalset ja füüsilist vägivalda. Erika teab hästi, kuidas olla „hea ja sõnakuulelik laps, et isa viha ja rusikaid ei peaks tundma.“ Leena on aastate jooksul oma „tundlad“ ülitundlikuks kasvatanud, et pidevalt õnnetu ja masendunud ema tujusid ära arvata ja vajadusel söögitegemine ja tubade koristamine enda õlule võtta.“ Täiskasvanuna end ebafunktsionaalse kaaslasega sidudes leiab kaassõltlane end tuttavas olukorras ja tunneb end probleeme lahendades kui kala vees. Selline inimene loodab täiskasvanuna alateadlikult, et kui ta suudab sõltlase kõrval väga tubli olla ja hästi hakkama saada, siis vabaneb ta lapsepõlves kogetud, kuid hiljem allasurutud valust.

Kuid kõik kaassõltlased pole sugugi alkohooliku kõrval kasvanud. Paljud meist õppisid niimoodi käituma, sest lapsepõlves ei suutnud üks või mõlemad vanemad meid armastada ega emotsionaalset tuge pakkuda, sest nad olid iseendaga hädas. Vanemad tegid lastest „statistid oma teadvustamata draamas,“ nagu ütleb Tommy Hellsten. Nüüd otsime meeleheitlikult igast oma suhtest vajakajäänud hoolimist ja armastust, võtame vastutust paljude asjade eest samas, kui partnerid võtavad vastutust väga vähese eest.

Autoritaarse vanema kõrval kasvanud laps on kuulnud enda aadressil vaid kriitikat. Ka tema on saanud teadlikuks, et sellisena, nagu ta on, pole ta piisav ega vasta ootustele. Laps pole tohtinud olla nõrk ja ebatäiuslik. Nii õpib ta ennast umbusaldama ja hakkab täiskasvanuna elama kellegi teise elu.

Kokku võttes kasvab kaassõltlane tõenäoliselt lapsest, kes pole tundnud piisavalt hoolt ja armastust, kes on pidanud varakult vastutuse enda õlule võtma. Selline laps on proovinud ümbritseva keerulise maailmaga toime tulla nii hästi kui võimalik, ta on püüdnud lihtsalt ellu jääda. Suureks saades on saanud temast ebaküps ja ebakindel täiskasvanu.   

Tõkked lahenduse teel

Enamasti pole kaassõltlasel endal aimugi, kuidas see haigus tema enesehinnangut, käitumist ja mõtlemist mõjutab. Miks? Üks põhjusi on see, et niisugune käitumine on kaassõltlase jaoks harjumuspärane. Pole harv nähtus, et väärkohtlemine on kaassõltlase lapsepõlves olnud igapäevane kaaslane, millega koos on ta harjunud elama.

Sõltlaste peredes elatakse valede varjus. Kogu pere näeb kurja vaeva, et alkohoolikust isa või vastutustundetu ema tegusid varjata. Kogukonna ees tehakse head nägu, kantakse meil-on-kõik-korras maski ja nii on ümbritsevatel inimestel sageli raske uskuda, et probleem on tegelikult väga tõsine. Erikagi kuuleb üsna tihti imestamist: „Sinu mees ja vägivallatseb?! Ei ole võimalik! Ta on ju nii sõbralik ja seltskondlik.“ Ja lõpuks kahtleb vägivallatseja kaaslane ise ka, kas suhte ebaõnnestumise põhjus pole vaid temas endas. Madal enesehinnang ja häbi sunnivad suud lukus hoidma ja head nägu tegema, kuid olukorda on keeruline muuta, kui teemat ei tohi arutada.

Vahel tundub, et kaassõltlasele on vajalik, et sõltlane, pere „must lammas“, jätkaks oma õnnetut elu sõltuvuse küüsis. Nii saab tema oma senist „ennastsalgavalt hoolitsevat“ käitumist jätkata ja oma halba enesetunnet sõltuvusega seletada. Nii ei pea ta end muutma.

Erinevalt alkoholi- ja narkosõltlastest saavad kaassõltlased ühiskonnalt tunnustust oma ülemäärase meeldida ja aidata tahtmise eest ja ka see takistab tegelemast kaassõltuvusega kui haigusega.  

Vabasta end ahelatest!

Esimene samm on oma kaassõltuvuse tunnistamine ja enda tegelike tunnetega tegelemine. Sa saad psühholoogi või terapaeudi abiga läbi töötada oma lapsepõlve valusad kogemused, et need sind rohkem mõjutada ei saaks. Jah, see teeb haiget. Mõistmine, et oled aastaid lasknud endaga haigettegevalt käituda, võib olla väga valus, aga kui seda ei tee, siis oled pime kõigi sarnasuste suhtes, mis su tänase partneri ja sind väärkohelnud vanema(te) vahel leiduvad ning jätkad elu enesepettuses ja valus.

Kaassõltuvusest tervenemine tähendab täiskasvanuks saamist. Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad jätsid sulle õpetamata: ennast austama, oma soove ja vajadusi teadvustama ning väljendama, enda eest hoolitsema ja end armastama. Ära tegele sellega, et teisi inimesi õnnelikuks muuta, vaid pühenda kogu energia enda hingerahule, heaolule ja oma õnneliku elu ülesehitamisele! Paarisuhtes ei pruugi see alati tähendada lahutust. „Me lihtsalt ei lase ennast kiskuda kaaslaste probleemidesse. Me ei taha enam mängida statiste teiste eludraamades. Meil on käsil oma eludraama ja tahame elada oma elu,“ selgitab Tommy Hellsten.

Lõpeta vanemate või partneri süüdistamine ja võta endale vastutus oma elu ja õnne eest! Tea, et teised andsid endast parima. Ära keeruta nende tegusid oma peas, vaid lase lahti! „Kuidas ma aru saan, et nüüd on õige aeg see asi lõpetada, et ma saan sellega hakkama?“ küsib minult Erika. Melody Beattie vastab oma väga heas raamatus „Kaassõltuvusest vabaks“ sellele küsimusele nii: „Siis, kui me ei suuda lõpetada kellestki või millestki mõtlemist, rääkimist või kellegi või millegi pärast muretsemist. Siis, kui emotsioonid mässavad ja keevad üle ning tunneme, et me lihtsalt peame midagi ette võtma, sest ei suuda olukorda enam minutitki taluda. Siis, kui ripume justkui üheainsa niidikese otsas ja seegi on iga hetk katkemas. Siis, kui me ei suuda enam elada probleemset elu, mida oleme püüdnud elada. Siis on õige aeg lahti lasta!“ Ja sulle jääb alles kõige olulisem – enesekindel ja ennast armastav sina ise.

Artikkel on novembris 2013 ilmunud ajakirjas "Tervis Pluss".

*** *** ***

Kui suhe teeb haiget, pöördu terapeudi poole! Ära jää oma probleemiga üksi!