„Sinu parima päeva loomine on su enda kätes,“ on üks lootusrikas ütlemine. Ma polegi vist kunagi mõelnud, millest minu parim päev koosneb või mis annab mulle tunde, et nüüd on see päev käes! Mis küll paneks mind Betti Alveri moodi imestama: „Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? / Ma kuulutan su sekundid kõik imeks / täis iluehmatust ka täna hommikul.“
Ma alustasin käesoleva loo kirjutamist juba nädalaid tagasi, kuid asi ei edenenud sugugi. Kas parim päev on see, mil kõik vajalik saab tehtud, probleemid lahendatud, võlad tasutud ja lahendused leitud? Või kui olen olnud parem inimene ja muutnud maailma? Eile tulin maakoju, istusin õhtupäikese käes võrkkiiges, lükkasin varbaga hoogu ja ühtäkki teadsin: nüüd on mu parimad päevad käes! See on üsna tähenduslik, et vaid siin, Võrumaa metsade vahel, end igapäevasest rahmeldamisest lahti kiskudes saab parima päeva tunne naha vahele pugeda.
Mida aeg edasi, seda vähem sobib mulle rabelemine ja kella peale tormamine. Siis kaovad salapärasel moel mu võtmed, asjad kukuvad käest ja ma kipun end vastu lauanurki lööma. On tunne, nagu mu keha ei püsiks koos, vaid pudeneks kildudena mööda toanurki laiali. „Stopp!“ ütlen endale siis. „Hinga!“ See toob tähelepanu sissepoole ja aitab end jälle tervikuks korjata. Psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten kirjutab pärismaalastest pakikandjatest: „Kandjad ütlesid, et nad ei või matka jätkata, sest peavad ootama, kuni Hing järele jõuab. Kõige järgi otsustades elasid need inimesed ehedas ühenduses oma sisetundega. Nad tundsid vaistlikult, kui välistele asjaoludele keskendumine läks nii suureks, et see katkestas ühenduse oma sisemise tõelisusega. Võime öelda ka nii, et nad kaotasid oma Hinge ja seepärast pidid jääma seda järele ootama...“ Milline kaunis kujund: oma hinge järele ootama! Mulle tundub, et tänapäeva inimene on oma hinge unustanud – ta rabeleb ja tormab aina edasi ega märka, et hing on tee peal sootuks kaduma läinud.
Pidev rabelemine, vajadus kõigi jaoks olemas olla ja kiiresti reageerida toovad kaasa sisemise kaose. Keha ei tule selle amokijooksuga toime. Autonoomse ehk meie tahtele mittealluva perifeerse närvisüsteemi kaks haru – sümpaatiline, mis paneb meid tegutsema ja kiirendab muu hulgas südamerütmi, ning lõõgastus- ja rahuseisundiga seotud parasümpaatiline, mis on omamoodi keha piduriks ja mis aitab südamel aeglustuda, – on tasakaalust totaalselt väljas. Inimene küll stardib ja kiirendab ühtejärge, kuid pidur tõrgub töötamast. Õige pea väsib sellisest ülepingest ja kaosest ka süda. Mida me sellisel puhul tavaliselt teeme? Püüame muuta väliseid tingimusi: vähendada kohustusi, hiilida ära kohtumistest või võtta juurde puhkepäevi. Kõige selle kõrval on veel üks lihtne, tõhus ja kõigile kättesaadav viis harmoonia kasvatamiseks enda sees – oma sisemise rütmi aeglustamine.
Kuidas südant rahustada? Kõigepealt keskendu hingamisele. Rahulikult sisse ning pikalt ja aeglaselt välja. Ja siis on paus. Tähelepanu pööramine hingamisele, iseäranis pausile hingetõmmete vahel, toob kiiresti rahu nii kehasse kui meelde. Luba tähelepanul saata hingamist kuni päris väljahingamise lõpuni ja siis tee paarisekundiline paus. Neid pause ei saa vägisi tekitada, need tekivad ise, loomulikult, kui hingates lõdvestud ja lubad õhul vabalt voolata. Kui loobud igasugusest pingutusest, on pausis olles tunne, nagu puhuks kerge suvebriis su vabaks kõigest raskest ja muserdavast. Rahulikult sisse, pikalt ja aeglaselt välja, paus.
Järgmise sammuna pööra tähelepanu südamepiirkonnale. Kujutle, kuidas sa hingad läbi südame ja kuidas su süda iga hingetõmbega rahuneb ja rahmeldamise pingest vabaneb. Rahulikku ja ühtlast hingamist jätkates meenuta mõnd õnnelikku mälestust. Enamasti piisab, kui kujutled vaimusilmas armsat inimest või lemmiklooma. Su südamerütm muutub paari sekundiga ühtlaseks ja rahulikuks ja sellega koos rahuneb ka ülepinges aju. Parasümpaatiline närvisüsteem saab taas sõnaõiguse ja võimaldab kehal lõõgastuda.
Võiks arvata, et tempo mahavõtmine ja pausi pidamine muudavad meid vähetõhusaks, suisa laisaks, kuid see pole nii. Rahulik rütm su sees võimaldab aktiivselt püüelda ja täie jõuga tegutseda ilma, et end liigselt väsitaksid. Kui su sisemine rütm on harmooniline, sujub kõik hoopis väiksema pingutusega. Mõtted voolavad, liigutused on kiired ja täpsed, rahulik keskendumine aitab targalt otsustada ja häid valikuid teha. Ja kui väsid, saad igal hetkel naasta oma vaiksesse keskmesse, hingata ja Hinge järele oodata.
Kolumn ilmus ajakirja "Sensa" 2015. aasta oktoobrinumbris.
Fotode autor on Elen Arike.
Mida aeg edasi, seda vähem sobib mulle rabelemine ja kella peale tormamine. Siis kaovad salapärasel moel mu võtmed, asjad kukuvad käest ja ma kipun end vastu lauanurki lööma. On tunne, nagu mu keha ei püsiks koos, vaid pudeneks kildudena mööda toanurki laiali. „Stopp!“ ütlen endale siis. „Hinga!“ See toob tähelepanu sissepoole ja aitab end jälle tervikuks korjata. Psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten kirjutab pärismaalastest pakikandjatest: „Kandjad ütlesid, et nad ei või matka jätkata, sest peavad ootama, kuni Hing järele jõuab. Kõige järgi otsustades elasid need inimesed ehedas ühenduses oma sisetundega. Nad tundsid vaistlikult, kui välistele asjaoludele keskendumine läks nii suureks, et see katkestas ühenduse oma sisemise tõelisusega. Võime öelda ka nii, et nad kaotasid oma Hinge ja seepärast pidid jääma seda järele ootama...“ Milline kaunis kujund: oma hinge järele ootama! Mulle tundub, et tänapäeva inimene on oma hinge unustanud – ta rabeleb ja tormab aina edasi ega märka, et hing on tee peal sootuks kaduma läinud.
Pidev rabelemine, vajadus kõigi jaoks olemas olla ja kiiresti reageerida toovad kaasa sisemise kaose. Keha ei tule selle amokijooksuga toime. Autonoomse ehk meie tahtele mittealluva perifeerse närvisüsteemi kaks haru – sümpaatiline, mis paneb meid tegutsema ja kiirendab muu hulgas südamerütmi, ning lõõgastus- ja rahuseisundiga seotud parasümpaatiline, mis on omamoodi keha piduriks ja mis aitab südamel aeglustuda, – on tasakaalust totaalselt väljas. Inimene küll stardib ja kiirendab ühtejärge, kuid pidur tõrgub töötamast. Õige pea väsib sellisest ülepingest ja kaosest ka süda. Mida me sellisel puhul tavaliselt teeme? Püüame muuta väliseid tingimusi: vähendada kohustusi, hiilida ära kohtumistest või võtta juurde puhkepäevi. Kõige selle kõrval on veel üks lihtne, tõhus ja kõigile kättesaadav viis harmoonia kasvatamiseks enda sees – oma sisemise rütmi aeglustamine.
Rahulik süda
USA-s Kalifornias asuva Südame Matemaatika Instituudi teadlased on saanud selgusele, et inimese südamel on kümneid tuhandeid närvirakke, mis on nagu südame väikesed „ajud“. Need ajud on võimelised tajuma, reageerima ja vastavalt mõjutustele isegi oma käitumist kohandama. Südamel on ka oma elektromagnetväli, mis ulatub kehast mitme meetri kaugusele ning mõjutab kogu organismi, seal hulgas aju. Pole raske arvata, kui kehva mõju avaldab kehale väsinud ja ülepinges süda.Kuidas südant rahustada? Kõigepealt keskendu hingamisele. Rahulikult sisse ning pikalt ja aeglaselt välja. Ja siis on paus. Tähelepanu pööramine hingamisele, iseäranis pausile hingetõmmete vahel, toob kiiresti rahu nii kehasse kui meelde. Luba tähelepanul saata hingamist kuni päris väljahingamise lõpuni ja siis tee paarisekundiline paus. Neid pause ei saa vägisi tekitada, need tekivad ise, loomulikult, kui hingates lõdvestud ja lubad õhul vabalt voolata. Kui loobud igasugusest pingutusest, on pausis olles tunne, nagu puhuks kerge suvebriis su vabaks kõigest raskest ja muserdavast. Rahulikult sisse, pikalt ja aeglaselt välja, paus.
Järgmise sammuna pööra tähelepanu südamepiirkonnale. Kujutle, kuidas sa hingad läbi südame ja kuidas su süda iga hingetõmbega rahuneb ja rahmeldamise pingest vabaneb. Rahulikku ja ühtlast hingamist jätkates meenuta mõnd õnnelikku mälestust. Enamasti piisab, kui kujutled vaimusilmas armsat inimest või lemmiklooma. Su südamerütm muutub paari sekundiga ühtlaseks ja rahulikuks ja sellega koos rahuneb ka ülepinges aju. Parasümpaatiline närvisüsteem saab taas sõnaõiguse ja võimaldab kehal lõõgastuda.
Loomulik päevarütm
Loodusel on kindel rütm, igal päeval ja päeva igal osalgi on oma rütm, seda tuleb lihtsalt tähele panna. Mulle meeldib kangesti varahommikune aeg, mil päev voolab alles malbelt ja hääletult. Ärkamisjärgne tund, täis rahu, vaikust ja üksiolemist, on parim aeg mediteerimiseks või lihtsalt mõtisklemiseks. Tõsi, mitte alati pole mu sees õnnis rahu. Teinekord on tunne, et mu aju kuulub mõnele ärritunud ja vaevatud keskastmejuhile, kes end saamatuse pärast armutult piitsutab. Aga neil hetkil tuletan ma endale meelde, et ükskõik, kuidas parasjagu on, aitab iga minut vaikset omaette olemist tervendada mu südant ning jääda elumängus rahulikuks ja tasakaalukaks. Pealegi muudab mediteerimine õnnelikumaks. Siiani arvati, et ühel osal inimestest on kalduvus tunda end rohkem õnnelikuna, teistel seevastu on kalduvus kehvale enesetundele. Arvati, et see tuleneb geenidest või kujuneb välja varases lapsepõlves ja on määratud jääma nii kogu eluks. Kuid uuringud kinnitavad, et regulaarse mediteerimisega saab iga inimene parandada oma sisemist õnnetunnet. Aju skanneerimise abil on näha, et kui inimene on heas tujus, õnnelik ja entusiastlik, töötab aktiivsemalt tema ajukoore prefrontaalse ala vasakpoolne osa. Inimestel, kes mediteerisid regulaarselt, oli nimetatud ajuosa aktiivne ka siis, kui neile eksperimendi käigus mängiti masendavat muusikat ja mälestused minevikust tegid nad kurvaks.
Võiks arvata, et tempo mahavõtmine ja pausi pidamine muudavad meid vähetõhusaks, suisa laisaks, kuid see pole nii. Rahulik rütm su sees võimaldab aktiivselt püüelda ja täie jõuga tegutseda ilma, et end liigselt väsitaksid. Kui su sisemine rütm on harmooniline, sujub kõik hoopis väiksema pingutusega. Mõtted voolavad, liigutused on kiired ja täpsed, rahulik keskendumine aitab targalt otsustada ja häid valikuid teha. Ja kui väsid, saad igal hetkel naasta oma vaiksesse keskmesse, hingata ja Hinge järele oodata.
Kolumn ilmus ajakirja "Sensa" 2015. aasta oktoobrinumbris.
Fotode autor on Elen Arike.
Vastused puuduvad