Võitlus olematu vaenlasega

Ärevus võib endast märku anda õige mitmel moel: valud rindkeres, pearinglus, südamepekslemine, hingamisraskused, iiveldus, kõhuvaevused, käte värisemine ja tasakaaluhäired. Ärevushäiret on nimetatud kaasaja moehaiguseks, kuna statistika näitab sellesse haigestumuse pidevat kasvu. Eks see häda ole inimkonda kimbutanud juba ajast-aega, kuid varem seda lihtsalt ei diagnoositud ega peetud haiguseks. Kuid ärevushäiret moega ühte patta panna on muidugi kohatu, kuna haiguslik ärevus võib olla väga piinav ning segada oluliselt igapäevast toimetulekut.

Iga inimese elus on kriitilisi olukordi, mis panevad südame pekslema või käed värisema. Sellised sümptomid pole midagi kahjulikku ega ohtlikku – see on keha loomulik reaktsioon ohu korral. Adrenaliinitase veres tõuseb, lihased pingestuvad, süda lööb tugevamalt ja kuna keha vajab rohkem hapnikku, siis hingamine kiireneb. Nii on loodus meid loonud, et suudaksime valmis olla võitluseks.

Kellega me võitleme? Probleem just selles ongi, et enamasti ei oska inimesed, keda ärevus enda alla matab, nimetada ühtegi vaenlast, isegi mitte ainsat probleemi, mis võiks sellise tugeva reaktsiooni esile kutsuda. Ärevus „lihtsalt tekib“. Ja kui miski lihtsalt tekib ilma, et teadvustame põhjust, siis on väga keeruline midagi ette võtta. Suur osa ärevushäire käes kannatajaid on õppinud selle probleemiga lihtsalt elama ja matnud lootuse tervenemisele. Või süüakse antidepressante, kuid ka see ei ole pikas perspektiivis hea lahendus.

Kui ärevusseisund kestab pikka aega, hakkab füüsiline ja vaimne tervis kärisema – tekivad kroonilised lihaspinged ja unehäired ning nõrgeneb immuunsüsteem, kannatab enesehinnang, kaob elujõud ja võib välja kujuneda depressioon. Lõpuks tekib surnud ring, millest inimesel omapäi välja pääseda on ääretult keeruline. 

Ärevuse põhjused

Ärevushäire tekkepõhjusi tuntakse üsna vähe. Tänane meditsiin rõhub sageli pärilikkusele, kuid uurimused on andnud siin vasturääkivaid tulemusi. Kindlasti pärib laps vanematelt suurema emotsionaalse tundlikkuse, kuid mitte ärevuse kui haiguse.

Suur osa sisemise rahutuse ja ärevuse põhjusi on üsna ilmselged: meeletu töökoormus, kiire elutempo, tegutsemine mitmel rindel korraga, vägivalda täis meediauudised ja filmid, kehvad suhted, alkohol, ebatervislik toitumine ja ravimid. Loetletud tegurid röövivad ka kõige tasakaalukama inimese meelerahu ja ööune! Kuid need põhjused on vaid pealispind. Ärevuse tegelikud juured on minevikus, lapsepõlves ja tavaliselt surutud sügavale alateadvusesse.

Meie alateadvuses on varjul kogu me elulugu: täitumata unistused, väljendamata vajadused, kogetud hirmud ja valud. Kui laps näeb, et teda ja tema vajadusi ei võeta tõsiselt või kogeb ta midagi traumaatilist ilma, et saaks väljendada oma tundeid, õpib ta üsna varakult vajadusi alla suruma ja emotsioone peitma. Kuid emotsioonide energia ei kao – hirm, häbi, alaväärsustunne või muu negatiivne emotsioon surutakse sügavale alateadvusesse. Kui nüüd selle inimesega täiskasvanuna midagi niisugust juhtub, mis talle pisutki lapsepõlves läbielatut meenutab, võib samal ajal alateadvusest üles tõusta ka vana peidetud emotsioon, tuues endaga kaasa ärevuse ja kehva enesetunde. Pealtnäha võib tegu olla ohutu olukorraga, kuid süda puperdab, kõhus keerab ning vahutav viha või meeletu kurbus võtab võimust. Kuna me minevikuvalu ei mäleta või mäletada ei taha, jääbki mulje, et ärevus tuleb põhjuseta ja lihtsalt matab meid enda alla. 

Väljalülitatud aju

Aga miks ei suuda arukas täiskasvanu oma reaktsioone ja kehatundeid kontrollida?

Aju sisemuses asub emotsionaalne aju, mis juhib psüühilist heaolu ja suurt osa keha füsioloogiast – südame tegevust, vererõhku, hormoone ja seedimist ning funktsioneerib aju kõige arenenumast osast, neokorteksist ehk „mõtlevast ajust“ üsna sõltumatult. Yale`i ülikooli uurimisrühm on demonstreerinud, et emotsionaalsel ajul on võime neokorteks „välja lülitada“. Ohu korral (ka siis, kui vaenlast polegi ja oht on vaid inimese kujutluses) kaotab neokorteks võime inimese mõtteid ja käitumist juhtida. „Äkki haarab emotsionaalne aju kontrolli kõigi keha funktsioonide üle: süda klopib kõigest väest, kõht tõmbub krampi, jalad ja käed värisevad, kogu keha kattub üleni higiga. Samal hetkel hävitab adrenaliini verre paiskumine kognitiivsed ehk tunnetuslikud funktsioonid. Pole mingit kasu, et mõtlev aju ei taju ühtegi põhjust niisuguseks häireseisundiks – seniks, kuni ta jääb adrenaliini poolt „välja lülitatuks“, pole ta võimeline organiseerima olukorrale adekvaatset reageeringut,“ kirjutab tunnustatud arst ja teadlane David Servan-Schreiber („Stressist vabaks ilma ravimiteta“).  

Ärevuse esmaabi

Esimese asjana tuleb ära õppida õige hingamine ja lõdvestamine. Vaid rinnaga hingates ergutavad närviretseptorid rindkere ülaosas keharefleksi „võitle või põgene“, kutsudes esile stressi tekitavate keemiliste ainete ja hormoonide kasvu. Hingamist ühtlaseks ja rahulikuks muutes muutub ka ajutegevus automaatselt rahulikumaks. Lihased lõdvestuvad ja keha saab üle ujutatud endorfiinidest ehk loodulikest narkootikumidest, mis kutsuvad esile rahu ja heaolutunde.

Õige hingamise kõrval on väga oluline õppida end ka lõõgastama. Lõõgastunud kehas saab sõnaõiguse parasümpaatiline närvisüsteem: stressireaktsioon lülitub välja, lihased lõdvestuvad, hingamine rahuneb, vererõhk ja südametöö normaliseeruvad. See on sõnum emotsionaalsele ajule, et kõik on hästi.

Ka korrapärane jalutamine ja mõõdukad kehalised harjutused on tähelepanuväärsed ärevuse peletajad. Üks Duke`i ülikoolis läbiviidud uurimus näitas, et kolm korda nädalas harrastatav kõnd andis nelja kuuga sama tulemuse kui antidepressandi tarvitamine.  

Töö enesehinnanguga

Terapeutide kogemus ütleb, et ärevushäirega inimeste puhul on esikohal hirm vigu teha ja ebaõnnestuda. „Mida teised minust arvavad?“ on selliste klientide jaoks lausa elulise tähtsusega küsimus. Nii asetavad nad oma isikliku lati väga kõrgele ja seavad endale reeglid, mida oleks kellel tahes keeruline täita. Nad kardavad paaniliselt kriitikat (olles ise enda vastu ülikriitilised!), materdavad end maadligi ja keskenduvad enda juures peaasjalikult negatiivsele.

Kui tunned end selles loos ära, siis tea, et ärevus ei ole midagi, mille oled vanematelt pärinud ja millega sul tuleb lihtsalt leppida. See on jäänuk minevikust, millega on võimalik toime tulla. Teraapias saab uurida, milliste igapäevatoimingute puhul oled kehtestanud endale vigade tegemise keelu ning mida enda kohta ebaõnnestumise korral ütled.  Holistilises regressiooniteraapias saame siserännakul minna veelgi sügavamale – uurida ja muuta lapsepõlves valu ja hirmu tekitanud kogemusi ning „ümber programmeerida“ emotsionaalset aju.

Kuid petlik on arvata, et tulemus tuleb kiiresti või ühekordse praktikaga. Tee endale asjatundja abiga ärevuse tekkimise mehhanism selgeks, uuri oma minevikku ja vaata oma hirmudele otsa! See tasub end igapäevase heaolu, meelerahu ja elujõu nimel kuhjaga ära.

Kolumn ilmus 2017. aasta veebruarikuu „Sensas“. 

*** *** ***

Ärevusest ja sellest tervenemise viisidest räägib mu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni" (Pilgrim 2019). 

Ka lugu „Nõrkuse kiituseks“ kulub sulle ära, kui kuulud nende inimeste hulka, kes kardavad vigu teha ja püüdlevad alati vaid parima tulemuse poole.

Jaana, julge noor naine, kirjutab enda ärevushäiretest ja paanikahoogudest ausas loos „Mustast august lahendusteni ehk lugu ärevushäirest ja paanikast“. Loe ja mõtle kaasa!