Mis on enesehinnang ja kuidas see meid mõjutab

Enesehinnang tähendab seda, mida inimene arvab enda ja oma hakkamasaamise kohta. See on sinu väärtus su enda silmis ehk mis tunne on tegelikult olla sina. Enesehinnang määrab su enesetundmise ja käitumise. Sellest sõltub, kas sa söandad suhteid luua või poed peitu oma isikliku kindluse müüride vahele, kas julged viia ellu muutusi ja riskida või kulged elus mööda kitsast (sageli ka igavat), kuid tuttavat-turvalist rada.

Enesehinnang nagu igasugune muu hinnang saab olla adekvaatne ehk tegelikkusele vastav või ebaadekvaatne. Adekvaatse enesehinnanguga inimene on teadlik oma annetest ja võimetest, ta aktsepteerib end sellisena, nagu ta on ja seetõttu pole tal keeruline taluda kriitikat või tunnistada tehtud vigu. Ta vastutab oma otsuste eest, on valmis muutuma, arenema ja õppima. Selline inimene rajab oma identiteeditunde ja eneseusalduse sellele, mis ta isiksusena on, mitte sellele, milline on ta positsioon ühiskonnas või milliseid rikkusi ta omab. Ebaadekvaatse enesehinnangu puhul on tegemist nõrkade isiklike piiridega – inimene on allaheitlik ja käitub teiste inimeste kehtestatud reeglite järgi või, vastupidi,  kaitseb  agressiivselt isiklikku ruumi sageli olematu ülekohtu eest. Selline inimene ei võta vastutust oma elu ja õnne eest, vaid süüdistab ebaõnnes kõiki teisi. Ta kipub end maailma eest peitma, sest on oht pettuda, kriitika osaliseks langeda või hüljatud saada. See aga mõjub niigi madalale enesehinnangule laastavalt. Nii loobub inimene oma unistustest ja plaanidest ning lakkab uskumast enda võimesse midagi elus muuta. Tulemuseks on masendus, depressioon või probleemid füüsilise tervisega.

Kirjanduses räägitakse madalast ja liialt kõrgest enesehinnangust. Ma ei tea, mis asi on liigkõrge enesehinnang. Juhtudel, mil inimene on sallimatu, hoolimatu, võimetu tundma empaatiat või hoolima kellegi teise arvamusest peale iseenda, on minu arvates tegu ikkagi madala enesehinnanguga, mis sunnib end teiste arvelt upitama ning vahendeid valimata tähelepanu ja armastust anuma. Nagu kirjutab Mia Törnblom,  raamatu „Enesehinnang“ autor ja kunagine narkosõltlane: „Mu enesehinnang oli nii madal, et sellest oli saanud enesepõlgus. Ja ma andsin oma parima, et seda varjata, põlastades ja halvustades kõiki teisi“. 

Hinnang hakkamasaamisele on võti

Algaja terapeudina imestasin, kuidas me iga kliendiga jõuame ikka ja jälle enesehinnangu küsimuseni. Täna tean, et just selle teemaga tegelemine tasub end ära, kuna hinnang enda hakkamasaamisele mõjutab nii vaimset kui füüsilist tervist ja heaolu ning toimetulekut nii tööl kui lähisuhetes.

Mõne aja eest käis teraapias Allan (38) – pikk, sirge rühi ja pealt näha enesekindla hoiakuga mees, kes on teinud kiiret karjääri ja töötab nüüd keskmise suurusega firma juhina. Ta on ellu lükanud suuri projekte ja saavutanud märkimisväärset edu. Kuid tööst rääkides vajuvad mehe õlad longu ja näol peegeldub väsimus. „Ma olen surmani tüdinud sellest, et pean iga oma sõna kaaluma justkui alluvad ootaks vaid seda, et ma vea teen ja end paljastan.“ „Mis see on, mille sa sel juhul paljastaksid?“ küsin Allanilt. „Rumaluse ja saamatuse. Iga kord, kui uut projekti alustan, tunnen end jube ebakindlalt, aga panen ette mina-oskan-kõike maski ja rabelen nagu hull,“ tunnistab mees. Allani väärtuse mõõdupuuks on see, kas tal õnnestub midagi erilist saavutada ja kas ta saab teiste poolt tunnustatud. Tunnustust on loomulikult liiga vähe, see-eest kuuluvad igasse päeva antidepressandid ja unerohutabletid. „Miks sa kolleegidelt abi ei palu?“ küsin. „Mismoodi ma edaspidi oma sõna siis maksma panen?“ vaatab mees mind imestunult.

Liia (46) mureks on armukadedus, mis on üks tüüpilisi madala enesehinnangu väljendusi. „Kui oleks minu teha, ei laseks ma abikaasat üksinda uksestki välja. Kust ma tean, kellega või mida ta teeb?!“ muutub naise hääl nõudlikuks. Asi on läinud nii kaugele, et Liia jälgib mehe nägu, kui see televiisorit vaatab ja küsib iga kord, kui ekraanile ilmub mõni nägus naisterahvas: „Sa vist tahaksid pigem temaga abielus olla?“ „Mida sa samal ajal tunned?“ uurin. „Ma teen seda kõike sellepärast, et ma armastan teda väga-väga.“ Vaevalt küll. Pigem on naise enesehinnag nii madal, et ta ei suuda uskuda, et keegi võiks temasugust armastada.   

Et enesehinnang on võtmeküsimus, kogen ikka ja jälle ka oma nahal. Mu elus toimus hiljuti suur muutus ja minust on saanud kasuema kahele lapsele. Nagu lastega ikka, tuleb meilgi aeg-ajalt ette vaidlusi, kes peaks tühjakssöödud pudrukausi kraanikaussi tõstma, miks on mõistlik teksade asemel vateeritud talvepükse kanda või miks on vastu ööd söömine kahjulik. Kõik korrad, mil olen tundnud ärritust ja tahtnud häält tõsta, on tulnud õige kähku taipamine – olukord pole ju tegelikult üldse ägestumist väärt, aga see ohustab mu enesehinnangut! Äkki ma ei saa lastega hakkama? Kui ma seekord järele annan, siis nad ei kuula mind enam! Mis saab siis, kui ma neile ei meeldi? Juhtub veel praegugi, et unustan – ma olen piisav just sellisena, nagu olen. 

Enesehinnang saab alguse lapsepõlvest

Enesehinnangu kujunemine algab lapsepõlvekodus. Vanemate hoiakud ja käitumine on see, mille põhjal tekib lapsel ettekujutus enda isikust. Kes on lapsepõlves tundnud piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisvabadust, tunneb end väärtuslikuna ilma, et seda kogu aeg tõestama või teistelt kuulma peaks. Sellisel inimesel on kerge austada iseennast, mõista teisi, suhelda ja end teostada. Seevastu inimene, kes on pärit kodust, kus nõudlikkus, reeglid ja vigade mittelubamine on normiks, on suure tõenäosusega ülemäära kriitiline ja talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult enda üle kohut. Sõnum, mis vanematelt temani jõudis, on „ma ei ole piisavalt hea“ ja nii elab ta oma täiskasvanu elu end pidevalt tõestades ja sooritades. Kui vanemad on kontrollinud lapse kõiki käike ja suhteid, on lapsel hilisemas elus keeruline leida endas initsiatiivi ja otsustusjulgust. Liia isa koostas tütrele päevakava ja kontrollis selle täitmist veel gümnaasiumiski. Paariminutiline hilinemine tõi kaasa häbistamise. Liia õppis õige ruttu ära, et elu on normaalne vaid siis, kui ta käitub isale meelepäraselt.

Normaalse enesehinnangu kaotus võib mõnikord olla mõne teise probleemi tagajärg. Näiteks pikka aega kestnud haigus, lähedase surm või abielu purunemine võivad inimese enesekindlust tugevalt õõnestada ning tekitada saamatuse tunnet.

Kui tahame muuta mingit osa oma praeguses elus, peame kõigepealt kindlaks tegema, kus on probleemi juured. On erinevaid teraapiavorme, s.h. holistiline regressiooniteraapia, mille käigus on võimalik uurida lapsepõlvest pärit uskumusi, mis on tänase enesehinnangu loonud. Aga isegi, kui teame täpselt, mis me elus ei tööta ja kust on probleemid pärit, ei piisa sellest. Tuleb pöörata fookus probleemidelt lahendustele, et oma elu õnnelikumaks luua. Töö enesehinnanguga on küll keeruline, kuna eeldab julgust lasta lahti oma senistest mõtlemis- ja käitumismustritest, see nõuab aega, kannatlikkust ja vaprust, aga see on võimalik. Ja lahendused on olemas. 

Tee endale selgeks, mida sa tahad!

Selle ülesande igapäevane harjutamine tähendab endale pidevalt teadvustada asju, mis sind tõesti õnnelikuks teevad ja mis mitte. Sest kui sa ei tea, mida sa tahad, siis kuidas oskad endale parimat pakkuda? Oma sügavaimate vajaduste teadvustamine on märk suurest tarkusest ja vaimsest küpsusest. Võta endale aega ja pane kirja, mida su hing ihaldab! Teen seda harjutust sageli ka klientidega. Uskumatu, kui keeruline on inimestel endale midagi head lubada! Küsin ka Liialt, mida ta armastab, millega tahaks tegeleda ajal, kui mees omi asju ajab. Naine mõtleb pikalt, ohkab ja ütleb, et talle tulevad pähe vaid asjad, mida nad on mehega koos teinud. „Kindlasti on su südame sügavas sopis mõni unistus, mida sa pole ehk julenud väljagi öelda...,“ julgustan teda ettevaatlikult, aga saan vastuseks vaid tumma pearaputuse. 

Lõpeta enda kritiseerimine ja teistega võrdlemine

Me kõik oleme mingil moel ebakindlad, igaüks kogeb olukordi, mil eneseusaldus lööb kõikuma. Süüdistame end tehtud vigade pärast ja kirume väljaöeldud kohatute sõnade pärast. Ära mõista end hukka! Lihtsalt pane selliseid destruktiivseid mõtteid tähele ja lase nad siis vabaks. Anna alati oma parim – see on ainus, mis sul teha on vaja. Ja kui sa andsid oma parima ja see ei kukkunud välja nii, nagu sina või keegi teine lootis, ei pea sa end selle pärast süüdi tundma ega hukka mõistma. Nii on sul kergem suhtuda hoolivalt ka teistesse – mitte kritiseerida, mitte välja naerda, vaid sügavalt mõista.

Kui tahad end kellegagi võrrelda, siis võrdle selle minaga, kes oli veel eile. Võrreldes end teistega, paned endale eesmärgid, mida suure tõenäosusega täita ei suuda, kuna need pole sinu eesmärgid. 

Kiida end ja ole tänulik

„Kriitika murrab su vaimu, kiitmine ehitab selle üles,“ on keegi öelnud. Kiida end ka väikeste edusammude puhul! Mõtle läbi ja pane kirja, millised on su anded, mis sul hästi välja tuleb. Näen sageli, kui keeruline see inimeste jaoks on. Annan nii Liiale kui Allanile kodutöö: pangu kirja enda 10 kiiduväärt omadust-oskust, mille eest tasub tänulik olla. „Seda peaks küsima nende käest, kes mind tunnevad,“ püüab Liia kõrvale põigelda. Aga mina jään endale kindlaks, sest kes teine ikka meie andeid paremini teab, kui me ise! Muidugi on raske seda ülesannet täita, kui meid on kasvatatud vaimus, et enda kiitmine on kurjast, aga nagu kõige muu puhul, aitab siingi harjutamine. Allan saab pika nimekirja, kuid tunnistab, et seda ta tuttavatele küll näidata ei julgeks. Kuid tubli algus on tehtud! Liia aga teatab järgmisel seansil, et kodutöö „läks täitsa meelest“. 

Luba end aidata

Küsi sõpradelt-kolleegidelt abi, kui seda vajad! Sa ei pea kõigega ise hakkama saama, paljalt oma tahtejõu najal punnitama! Abi palumine ei tähenda, et oled nõrk või saamatu. Vahel seisneb tugevus just julguses abi küsida. Ja nii võid üllatuda, kui palju on tegelikult su ümber häid ja abivalmis kaaslasi.

Ka abipalumine on harjutus, mida oma teraapiaklientidega sageli teen. Nii palusin ka Allanil kirja panna, milles ta abi vajab. Pika vastupunnimise peale sai esimese korraga mõni rida ikka kirja ehkki mees tunnistas, et abipalumine on tema jaoks alandav. Tõsi, kui teraapiast oli möödas paar kuud, sain Allanilt kirja, kus ta teatas, et tegi oma nimekirja (tervelt 12 punkti!) koosolekul alluvatele teatavaks ja delegeeris ülesanded. Rõõmustasin koos kliendiga. 

Ole kannatlik ja enda vastu leebe

Enesemuutmine on raske ja aeganõudev, seda küll. Anna siis endale aega! Kui sa õpid midagi uut või teed midagi esimest korda, siis sa ei oota ju endalt veatut tulemust? Vahel seame ise oma lati nii kõrgele, et hirmutav on hoovõttu alustada. Kõige tähtsam on olla kannatlik. Taoistid teavad, et enne võitu tuleb taluda paljusid lüüasaamisi, sest rumal on eeldada, et sa võitluse kestel kunagi haiget ei saa või sind maha ei heideta. Aga üks kord jääd jalule ja siis hakkavad harjutamise tulemused endast märku andma. Sõlmi rahu oma sisemise Perfektsionistiga (kui sa pole just piloot või ajukirurg)! Luba endale vahel oma eksimuse üle naermist. Enamik asju pole ju sugugi elu ja surma küsimus! 

Armasta ennast juba täna

Vene kirjanik ja psühhoterapeut Vladimir Levi on öelnud: „Igasuguse enesetäiustamise esmane tingimus on anda endale õigus ennast armastada koos kõigi puudustega, olenemata kellestki või millestki. Ainult niisuguse endassesuhtumise puhul on mõtet enda kallal töötada – sest milleks täiustada seda, mida sa ei armasta?“ Jah, see pole kerge, aga tasub vaeva tuhandekordselt. Kui sa oled end juba täna valmis hindama, siis oled juba täna valmis vastu võtma kõike head. Kui oled õppinud ennast armastama hoolimata oma puudustest, siis suudad südamest hoolida ka teistest inimestest. Tegutse siin kogu oma olemusega, pühendu tõeliselt ja ehedalt! Ole enda armastamises hoolikas, tähelepanelik ja põhjalik! Harjuta iga päev, kuni muutus on toimunud.

Artikkel ilmus pealkirja all "Õpi ennast hindama!" ajakirjas "Tervis Pluss" jaanuaris 2013. a.