„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!

See mõtisklus on pühendatud kõigile neile, kes usuvad, et nad peaksid olema midagi sootuks muud, kui nad on. Peaksid olema julgemad riskima, sõnakamad oma arvamust avaldama, aktiivsemad initsiatiivi näitama, peaksid seltskonnavestlusel rohkem vaimukusega särama ja sotsiaalmeedias söakamalt end paljastama. See on inimestele, kes on kindlad, et nad ei sobi siia maailma sellisena, nagu nad on: vaiksed, mõtlikud, ettevaatlikud, endasse tõmbunud… Ma tunnen neid enesega rahulolematuid inimesi hästi, sest nad istuvad sageli teraapiaseansil minu vastas, samuti olen ise pikka aega olnud üks nende hulgast.

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

Inimene püüdleb ikka kõrgema enesehinnangu poole. Teraapiaski on see vaieldamatult teema number üks. Kuid mõni aeg tagasi kirjutas Tartu Ülikooli psühholoogiamagister Kerttu Mäger, et enesehinnangu upitamine on libe tee, sest kõrge enesehinnang võib olla seotud ka paljude negatiivsete teguritega nagu isekus, nartsissism ja enesepettus. Mäger soovitab inimestel hoopis iseendale sõber olla. Hea soovitus! Aga kuidas olla endale sõber?

Mõtisklen viimasel ajal palju kriitika üle. Ma ei pea silmas kirjandus- ja kunstiteoste kohta käivat arvustust või analüüsiks ja kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks vajalikku kriitilist mõtlemist, vaid üksteise vigade ja vajakajäämiste armutut esiletoomist igapäevases elus. Kui vaadata uudiseid või lugeda internetifoorumeid, tundub, et kritiseerimises oleme me mihklid. See on miski, milleks ei pea eriliselt pingutama. See lihtsalt tuleb enamikul meist väga hästi välja! Ikka leidub ju midagi, millele näpuga näidata või kedagi, kelle kallal hambaid teritada.

Vaimne areng, enesesse süüvimine, oma unistuste ja valupunktide uurimine koguvad aina enam populaarsust. Ja miks ka mitte? See kõik aitab meil end hästi tunda ja elu üle rõõmustada. Vaieldamatult on naised selles valdkonnas aktiivsemad, kuid terapeudina näen, et mehedki on rahulolematud ning tunnevad palju rohkem valu, kui välja näitavad. 

„Süda puperdab, hingata on raske, rinnus on justkui kivikamakas. See ei saa muu olla kui infarkt. Appi! Ma vajan otsekohe kiirabi!“ Kindlasti on niisuguse enesetundega arukas lasta oma tervist kontrollida, et välistada südame- ja kilpnäärmehaigused, kuid sageli pole probleem sugugi kehvas tervises, vaid tegu on hoopis ärevushäirega.

Iga päev on täis võimalusi. Igal hommikul on võimalik vaadata oma elule uue pilguga ja otsustada uue suuna kasuks. Võib-olla oled sinagi selleks, et oma elu paremaks muuta, lugenud läbi suurel hulgal eneseabiraamatuid, osalenud kursustel ja kuulanud sõprade kogemusi. Aga millegipärast läheb sageli ikkagi nii, et kõik, mille oled parema elu nimel eesmärgiks seadnud, mida oled proovinud või praktiseerinud, vajub mõne aja pärast unustuse hõlma.

Siin on minu ettevõtjaks hakkamise lugu. Aga mitte ainult, sest säärased suured muutused elus ei tähenda üksnes muutust töös, vaid ka väärtustes ja üldises elufilosoofias. See intervjuu on omamoodi järjeks mu enda 2011. aastal kirjutatud loole „Keskeakriis! Minu uus ja parem elu“. Loodan, et saad siit mõtlemisainet ning otsustamiseks ja edasiliikmiseks innustust.

Kohe, kui väike inimene rääkima õpib, hakkab ta kokku panema minapilti ehk lugu iseendast: oma kehast, iseloomuomadustest, oskustest ja võimetest. Sellest loost saab tema isiksus, kes talle peeglist vastu vaatab ja keda ta maailmale näitab. Kuid võib juhtuda, et paneme selle looga oma elule loitsu peale.

Kõik inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“, „rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.  

„Käisin eile selgeltnägija juures,“ lausub teraapiaklient Pille. „Ta ütles mulle, et minu ülesanne siin elus on olla teistele inimestele teenäitaja.“ Uurin, mida see naise jaoks tähendab – olla teenäitaja. „Ma ei tea, aga see on mulle karmaga ette nähtud,“ teatab Pille veendunult. Ja nii käibki ta ühe nõustaja juurest teise juurde, ühelt kursuselt teisele ega leia kuidagi asu: tahaks tõrvikuna põleda ja kõigile teed valgustada, kuid jaksu pole. Ausalt öeldes ei ole ka täpset ettekujutust, millest alustada või mida üldse selle ülesande täitmiseks ette võtta.

„Kallis ema, see kiri on valusaim kõikidest eelmistest,“ alustab Merike kirja oma emale. Ta on täis otsustavust lõpuks ometi valu ja solvumine endast välja kirjutada. Kas Merike kirja ka emale üle annab, selles ta nii kindel pole. Julgusest jääb vajaka. Aga endistviisi jätkata ka ei taha, sest elu libiseb käest.

Tahan olla enesekindel. Kes ei tahaks? Ennast väärtustav ja usaldav inimene aktsepteerib end sellisena, nagu ta on, söandab luua suhteid, julgeb ellu viia ka kõige pöörasemaid unistusi ja riskida. Ta on valmis ennast muutma ja uut õppima, ta suudab taluda kriitikat, tunnistada oma vigu ja võtta oma sammude eest vastutust. Ta teab, milline ta on ja mida väärib. Selline inimene on kui päike – kiirgab soojust ja valgust. Tema lähedal on hingel soe.

„Õnnelik olemisest ei piisa, õnne tuleb ka tähele panna,“ kirjutab teadusajakirjanik Stefan Klein oma raamatus „Lihtsalt õnnelik“. Ta toob näitena Itaalia psühhiaatri Giovanni Fava „hea enesetunde teraapia“, mida praegugi laialt kasutatakse.

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

Virginia Satir, raamatu „A Goal of Living“ autor, on koostanud toreda eneseaustuse deklaratsiooni. Ma usun, et iga inimene võiks aeg-ajalt endale meelde tuletada, et ta on ainukordne ja väärtuslik just sellisena, nagu ta on: "Mina olen mina ise ja ma meeldin endale." Iseendale on ju mõnus meeldida?

Teraapiakoolis õppides tegime niisugust harjutust: kirjutasime paberile sõnu ja lauseid, mis parajasti pähe tulid. Tundide viisi muudkui kirjutasime ja kirjutasime, et jõuda jälile oma isiklikule tunnuslausele. Mingeid abimaterjale kasutada polnud, oli vaid pakk pabereid ja pastakas. Kui turunduses on hea tunnuslause see, mis kõnetab ja tõmbab ligi kliente, siis meie ainukeseks küsimuseks oli: mis on minu jaoks siin elus kõige tähtsam? Olin täis kritseldanud 16 paberilehte, kui see tuli: „Jääda igas olukorras endale truuks“. Hetkeks nööris kõri kinni ja mul oli raske hingata – nii teravalt lõikas. Kas ma pole siiani end sugugi väärtustanud?

Igaühel meist on minevikust oma lugu, mida aeg-ajalt jutustame. Mõne lugu on helge ja rõõmus – lapse sünd, seiklused kõrgkooliaastail, armumine ja abiellumine, teisel püsib meeles enamalt jaolt see, mis on haiget teinud – õnnetused, haigused, mahajätmine, reetmine.

Me tõmbame elus ligi inimesi, kes mingil moel meile sarnanevad – nad maadlevad samasuguste probleemidega, neil on samasugused väljakutsed, nende peas keerlevad samad küsimused. Minu juurde psühhoteraapiasse jõuavad sageli inimesed, kes küsivad: „Mida ma pean oma eluga ette võtma, kui see, mis on, enam ei rahulda, aga midagi uut ei oska või ei julge ette võtta?“ Just säärasesse seisu (kriisi?) jõudnud inimestele mõeldes panin kirja oma elu suure muutuse. Ehk saad sellest julgust muuta endagi elu. Või vähemalt teha algust unistamisega.

Kes on tutvunud vaimsete õpetustega ja lugenud eneseabiraamatuid, see teab paremaks inimeseks saamise retsepte. On tuhandeid teooriaid ja õpetajaid, kel on olemas valmislahendused – tehnikad, mis võivad juhtida soovitud tulemuseni. Aga ei pruugi... Vahel on nii, nagu ütleb kultuuriantropoloog Argo Moor: „Maailmavaateid on palju, kõik pretendeerivad tõele, kõik on tõed, kõik on narrid. Miski pole tähtsam kui miski muu.“ No millele siis toetuda? Tahaks ju ikka paremaks inimeseks saada!