Ja siis tuleb päris elu

Mõtlen sageli umbes nii: heakene küll, teen selle töö praegu ära, sest see tuleb ära teha või hetkel on mul selleks aega, aga millalgi tuleb päris elu ja siis ma täidan oma aja päris tegevustega. Ja siis pole mu elu tühi, vaid mõttekas. Tõnu Õnnepalu ütleb „Flandria päevikus“: „Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.“ Iga hetk pole midagi muud kui su elu... Ja siis vist ongi nii, et see, mida ma parajasti teen, olgu peenra rohimine või nõudepesu, ongi mu praeguse elu kõige tähtsam tegevus, päris elu. Kas võiks siis rohida või pesta või mida tahes teha nii, justkui midagi suuremat ja tähtsamat polekski sel hetkel maailmas olemas? Nojah, meie kultuuriga see elufilosoofia muidugi kokku ei sobi – ikka on vaja suuri sihte, eesmärke, tulemusi-saavutusi.

Kui puudub kõrge ja õilis eesmärk, kas pole siis nii, et elu on vaid juhuslik kulgemine, mil puudub igasugune siht? Ja vat see võiks olla üksjagu ängistav! Mis annab siis meie rassimisele raamid, mis ütleb, mis on õige, mis vale? 

Teadvusta ja uuri

Kui uskuda, et oleme kõik enne sündimist hingetasandil endale konkreetsed ülesanded võtnud, siis oleks ju arukas neid ülesandeid teada. Sest kuidas muidu me neid täita oskame ja elule õige sisu anda saame? Inimene hakkab sellele mõtlema sageli siis, kui ta elu on ummikus, kui ta tunneb, et ta päevadest on midagi olulist puudu. Nii ka mina. Käisin aastaid tagasi ühe teadjanaise juures, kes küsis mu sünnikuupäeva ja luges siis ühest paksust raamatust, et minu õppetunniks on iseenda vajadustest arusaamine ja nende väljendamine ning intuitsiooni kasutamine. Kas see pole siis igaühe õppetund – ennast ja oma vajadusi teadvustada, kõhutunnet usaldada?

Sokratese järgi on inimene olend, kes otsib lakkamatult iseennast, kes oma eksistentsi igal hetkel peaks oma elu uurima. Just niisuguses pidevas oma elu uurimises seisnebki inimelu tõeline väärtus. Siis ju polegi üht ja ainsat suurt eesmärki, mille suunas rühkida?

Pealegi, kas pole nii, et ülesanded muutuvad aja jooksul? Kõik ju muutub? „...kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia.“ (T. Õnnepalu „Paradiis“). Kui ma elan vähegi teadlikult, siis märkan, kuidas minu jaoks olulised asjad muutuvad ajas. Mõni torgib järelejätmatult ja tuletab end valusalt meelde, mõni teine laheneb märkamatult. 

Seega seisnebki elu mõte iga hetke teadvustamises ja uurimises ja oskuses paindlikult reageerida. Oleme ausad – lihtne see pole. Nõuab suurt julgust ja suurt usaldust.

Elu kui nauding

Mulle meeldib Ameerikas elava hiinlase Lin Yutangi („Elamise tähtsus“) eluterve ja pragmaatiline filosoofia: „Olen alati arvanud, et elu eesmärk on suurim nauding elamisest. Sõna eesmärk sisaldab liiga palju plaanitsemist ja püüdlusi. Küsimus, mis seisab iga siia maailma sündinud inimese ees, pole mitte, mis peaks olema tema eesmärk, mida peaks ta püüdma saavutada, vaid lihtsalt, mida oma eluga peale hakata. Mis võiks inimelu lõppeesmärk veel olla peale naudingu?“ On see vist Eesti vaimuinimeste lemmik Eckhart Tolle, kes samuti soovitab: „Esita endale üks lihtne küsimus: kas selles, mida ma teen, on rõõmu ja kergust?“ See võikski olla oluline kriteerium määratlemaks, kas oled parasjagu õigel rajal.

Sama mõtet on edastanud ka Ameerika õpetlane, kirjanik ja kõnemees Joseph Campbell: „Inimesed ütlevad, et me kõik otsime elu mõtet. Ma arvan, et see, mida me tegelikult otsime, on kogemus olla elus, nii et me tegelikult tunneme vaimustust elus olemisest.“ Millal sa viimati tundsid vaimustust elus olemisest? Mitut inimest sa tunned, kes oma igapäevasest rassimisest vaimustuvad? Väsimus, rusutus, pinge ja ponnistus.... Ja ainsaks eesmärgiks näib olevat põgeneda rahulolematuse ja ebakindluse eest. 

Usalda puudutust

Elu mõtet oleks palju lihtsam tabada, kui saaksime vaadata oma elule kuskilt kaugelt või kõrgelt, kust on näha kogu tervik – kogu meie rada täies pikkuses koos kõigi takistuste ja abilistega. Ja ometi saame edasi liikuda vaid sammhaaval ja seda, mis me ees avaneb, tuleb meil lihtsalt usaldada. „See, mida me elus teeme, sõltub meist endist ja seda kõike ei ole võimalik teada ühekorraga. Seetõttu, kui me samm-sammult oma teed käime ja seda pidevalt tajume, saame kokku panna oma nägemuse sellest, mida me ise siia tegema oleme tulnud. Me ei saa lubada kahtlusel oma puudutusse vahele segada. Meil tuleb oma puudutust usaldada.“ (D. Ming-Dao „Igapäeva Tao“).

*** *** ***

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!