Vaimsuse teel kõndijate oluline praktika

Eraklust pimeduses ehk pimeritriiti on maailma erinevais paigus – Vana-Egiptuses, Tiibetis, Lõuna-Ameerikas ja mujal ammustest aegadest praktiseeritud. See on olnud oluline vaimne praktika erinevates religioossetes traditsioonides. Miks peaks keegi tahtma olla nädala jagu päevi absoluutselt pimedas ruumis? Kõigepealt pakub pimeritriit sügavat puhkust meelele ja kehale. Suurema osa infost võtame ju vastu silmadega, kuid pimedas on see infovoog peatatud ja nii saab nägemismeel korralikult puhata. Puhata saab ka kuulmismeel, sest helikindlas ruumis suletud uste taga ei ole midagi kuulata. Igapäevaste toimetuste puudumise ja askeetliku toidu tõttu puhkavad ka puute- ja maitsemeel. Pimedas ja vaikuses pöördub tähelepanu ja teadlikkus sissepoole, välise asemel saab tähtsaks sisemine, tõeline. Minevikuhädad ja tulevikuhirmud hajuvad, jääb olevikuhetk ehk see, mis parajasti on. Nii ongi pimeritriit hea võimalus uurida oma sisemaailma ja häälestada end elu suurteks muutusteks.

Enne pimeruumi

Lugesin kodutööna pimeritriidil käinute tagasisidet, vaatasin videosid erinevatest pimeruumidest üle maailma ja kuulasin intervjuud Leesoja peremehe Erik Grünbergiga. Eestis on sarnane võimalus ka Jõõpres Tiibeti Meditsiini Keskuses Men Ling.

Enamasti ajab tänapäeva inimest sellist sammu astuma ületöötamine ja elutüdimus. Põgenetakse suure töökoormuse eest, laste eest, laguneva abielu eest, rahamurede eest, tühikäigul elatud elu eest. Kui pinge on liialt suureks kasvanud, annab pimeritriit võimaluse juhe seinast tõmmata ja silmad kasvõi mõneks ajaks elu ummikseisude ees kinni pigistada. Ei ole nõudmisi ega kohustusi, ei pea midagi tegema ega kellegi jaoks olemas olema. Aga pimeruum on ka võimalus teha enda sees sügavamat uurimistööd, saada enda kohta teada midagi olulist, isegi põhjapanevat.

Mina ei pannud eesmärgiks enda sees kaevamisega kuhugi jõuda. Ühel kenal päeval tundsin lihtsalt nii tugevat kutset, et ma ei saanud vastu panna. Mõeldud-tehtud. Tegelikult küll tehtud-mõeldud, sest alles siis, kui kuupäevad olid paigas ja raha üle kantud, hakkasin mõtlema oma pimeduse ja üksinduse kartuse peale. Korraks, aga ainult korraks võttis südame alt külmaks ja peast käis läbi mõte see hull kavatsus sinnapaika jätta.

Eks mingid küsimused olid õhus ikka – kuidas lähen oma tööga edasi? mida uut võiksin õppida? –, kuid otsustasin need taustale jätta ja kõige rohkem siiski lasta elul enesel mulle näidata, millele pean otsa vaatama. Aimdus ütles juba mõnda aega tagasi, et miski mu elus on muutumas, aga tervikpilti ma veel ei näe. Kui ei tea, mida peaks muutma, siis ei saa plaani teha ja siis pole ka mõtet tormata. Tark on püsida mitteteadmise paigas ja lihtsalt uudishimuga uurida ja, kui hästi läheb, siis ehk mõnd olulist asja taibata. Mu sisetunne ütles ka, et nimetatud küsimused ei ole tegelikult pärisküsimused. Nii lootsingi, et pimedas ja vaikuses tulevad kõigepealt mu juurde just küsimused.

Igasugune uue otsimine on keeruline, sest kui otsime uut, mõistusele seni tundmatut, siis ei tea me ju tegelikult, mida täpselt otsime. Mõistus tahab näha lõppeesmärki, lahendust, aga niisugusel rännakul ei pruugi lõppeesmärki üldse ollagi. Seetõttu on alustamiseks parim seisund segu teadmatusest, uudishimust ja vaikusest. Elu suurimad sõnumid ja juhatused tulevad ajal, kui viibime vaikuses. Lisaksin siia ka pimeduse.

Küllap tegelebki igaüks pimeruumis sellega, mis on ta elus parajasti üles kerkinud. Tean neid, kes on pimedas olles valmis kirjutanud kogu aasta turundusplaani või pannud kokku koolituste programme. On luuletatud ja loodud laule. Need, kelle jaoks on oma sisemaailmas rändamine harjumuspärane, saavad pimeritriiti kasutada enda emotsionaalsete blokeeringute ja alateadvuslike uskumuste uurimiseks ja vabastamiseks. Aga tean ka neid, kes on suure osa ritriidi ajast lihtsalt maganud, sest just sügavat puhkust on kurnatud keha ja kroonilises stressis meel kõige rohkem vajanud.

Mõni sõna praktilisest poolest

Söögi valimisega ma väga palju vaeva ei näinud – panin poes korvi selle, mis hetkel isuäratav tundus. Kuna Leesoja pimeruumis külmikut ei ole, peab muidugi arvestama, et toit nädal aega söödav püsiks. Moonakotti saab hoida jahedas eesruumis kivipõrandal.

Joogamatt tasub kaasa võtta, sest väikeses ruumis on liikumisruumi vähe ja siis on hea põrandapinda võimlemiseks kasutada. On lihtsam, kui inimesel on oma igapäevased praktikad (jooga, taiji, meditatsioon, mantrad, hingamisharjutused jms), samas saab küllap hakkama ka niisama mõtiskledes ja mitte midagi tehes. Igaühele oma.

Pimedas

Esimestel päevadel oli jube igav. Igapäevased (töö)teemad tundusid kaunis mõttetud, silmadel polnud midagi vaadata ja harjumuslikul ahvimeelel millelegi tähelepanu fookustada. Proovisin üht ja teist enda arust olulist mõtet heietada, aga asi vajus kuidagi ära. „Mahavisatud aeg!“ leidsin end õige mitu korda mõtlemas, "võiksin selle asemel hoopis midagi kasulikku teha!" Olen loomult kärsitu ja seetõttu kulgeb aeg aeglasemalt, kui mu meel sooviks.

Asusin veel aktiivsemalt praktikaid tegema. Mõne aja pärast taipasin, et keha tagant utsitamise ja meele vaiki sundimise asemel on hoopis arukam lihtsalt olla ja vaadelda. Kui tavaliselt tegeleb meel vahet pidamata väljast tuleva infoga, siis pimedas ja vaikuses on võimalik jälgida, mis enda seest esile tuleb ja tähelepanu vajab. See harukordne võimalus tuleb ära kasutada! 

Kui igapäevastes meditatsioonides on mul erinevad keskendumise objektid, siis pimedas ja vaikuses oli võimalik lihtsalt meditatsioonis olla. Kõik mantrad, palved, hingetõmmete lugemine ja muu säärane tundus üleliigne.

Uskumatu, aga esimese paari päevaga õpib kenasti pimedas navigeerima! Isegi keeva vee kallamine veekeedukannust kruusi õnnestus ilma, et oleksin kordagi sõrmi kõrvetanud. Ruumis tuli muidugi liikuda käte abil ja teha kõiki toimetusi kahe käega – üks kompas söögilaua, teetassi või prügikasti serva ja teine sooritas vajaliku liigutuse. Hoolimata kiiresti saavutatavast vilumusest on arukas siiski igal hetkel kohal olla! Paaril korral enesekindlalt kiirustades lõin pea ikka ära.

Mingil hetkel hakkasid silmad vett jooksma. Ju pingutasin enese teadmata liialt silmi, et midagigi näha. Aga reaalsus on see, et ei näe midagi. See on tõesti kummaline! Tavaliselt harjuvad silmad pimedusega ja juba mõne aja pärast hakkame nägema objektide kontuure. Pimeruumis on totaalselt pime. Võib-olla sellepärast kippusin silmi kinni hoidma?

Arvasin, et pimedas ajab stress magusat sööma (pakkisin seda kaasa arvestavas koguses, pealegi olen üsna suur šokolaadisõber), aga endalegi üllatuseks ei olnud magusaisu üldse. Ju keha teab, mis on talle hea. Teine kord võtan kindlasti kaasa rohkem värsket: kurki, tomatit, porgandit ja mandariini.

Soovitatakse kõik asjalikumad mõtted kohe üles tähendada, aga minu arust on pimedas kirjutamine üks paras jama. Loobusin üsna kiiresti ja lootsin, et olulisim jääb meelde. See-eest joogat teha oli palju kergem kui tavaelus. Kuna pimeruumi põrand on soe, oli keha lahti ja see tegi võimlemise kergeks ja mõnusaks. Pimedas ja vaikuses on lihtne tähelepanu enda sees hoida ja nii oli tore jälgida, kuidas energia kehas liigub ja keha mõnuleb. Samuti oli sellises rahulikus voolamises (aega ju ei eksisteeri!) lõõgastust väga kerge saavutada.

Mu unenäod olid selged, kirkad ja mitmekihilised. Üks Mina näeb selget, sisult üsna jaburat und, teine Mina saab aru, et näeb und ja kuna ta sellest aru saab, otsustab ta unenägemise lõpetada ja üles ärgata. Kes on teadlikult und näinud (ingl. k. lucid dream), see teab, millise kergendustunde säärane arusaamine kaasa toob. Ühesõnaga, ärkangi rõõmsalt üles, aga siis ilmub veel üks Mina, kes teatab, et ka ärkamine on unenäo osa ja tegelikult magan ikkagi edasi… Unenäod olid pimeruumi jaoks liiga „heledad“ ja tegid silmadele haiget. Ootasin, et keegi selle ereda valguse kustutaks, et ma saaksin turvalises pimeduses edasi magada.

Pimedas kuuldakse hääli ja nähakse olendeid, keda toas loomulikult pole. Kõik ikka inimese enda sisemaailma peegeldus! Perenaine Thule õpetas, et kui hirm liiga suureks kasvab, tuleks end liigutada või masseerida. Mul ei läinud neid õpetusi sel korral tarvis.

Päris suur katsumus oli mitte teada, mis päev või kellaaeg parasjagu on – ajataju annab ju kindla raami, mille sees tegutseda. Olin ajaarvamises ees u 1,5 päeva.

Mulle meeldib käia kõndimas, et oma mõtteid selitada. Pimeruumis polnud see võimalik ja sellega leppimine oli kah alguses üsna vaevaline.

Pimeruumis ei pea kellelegi meeldima, ei pea rääkides sõnu valima, ei pea millegi poole püüdlema ega tubli olema. Kaovad rollid, maskid ja kujutlused ideaalist. Järele jääb see, kes on. Peab olema vaid kannatlikkust ja julgust iseendale otsa vaadata.

Pärast pimeruumi

Pimeruumist tullakse välja õhtul, kui päike pole enam nii ere, sest siis on silmadel lihtsam valgusega harjuda. Kuna minu ritriit oli märtsi alguses, oli kella üheksa ajal õhtul juba pime, puude võrasid valgustas vaid nõrk kuuvalgus. Isegi see pidavat silmadele haiget tegema, aga mina seda ei tundnud. Natuke iiveldas ja pea käis ringi, aga ei midagi hullu.

Leesoja pererahvas pakub pärast pimeritriiti võimalust ööbida Rännaku majas. Seda võimalust tasub kindlasti kasutada! Olin enne Leesojale sõitu päris kindel, et palun abikaasal endale järele tulla kohe, kui olen pärismaailmas tagasi, aga õnneks mõtlesin ümber. Puhkus, üksi olemine, asjade üle järele mõtlemine ja kogetu integreerimine on mõnus ja kindlasti ka vajalik. Tegelikult ei jaksagi suhelda, ei taha inimesi enda lähedale.

Öeldakse, et pimeritriidi järel tunduvad värvid kirkamad ja emotsioonid ehedamad. Mina tajun hoopis suuremat tasakaalu ja iseendas kohalolu. Mu sees on vähem võitlemist, võrdlemist ja muretsemist, mu sisemine rütm ja hääl on rahulikumad ja hingamine vabam. Suuri selgeid vastuseid veel ei ole, aga on palju suurem teadlikkus liikumise suunast, usk vabadusse valida ja ise otsustada. Mu süda on lahti tähenduslikele võimalustele. Keeruline kirjeldada, peab ise kogema.

Vähemalt kolme kuu jooksul pärast pimeritriiti tasub hoolega tähele panna, kellega suhtled ja mida teed, et kaitsta oma tundlikku ja seetõttu haavatavat siseilma. Tasub teha ainult mõnusaid asju ja suhelda vaid toetavate inimestega. Tasub tähele panna märke ja vihjeid, mida elu saadab. Ja ta saadab, sest elu toetab. Samuti on hea leida iga päev võimalus olla hämaras ehk üleminekutsoonis, mis aitab säilitada ühendust endaga ja oma väega.

Vägev kogemus! Pimeruum annab võimaluse tulla enda juurde tagasi, anda hinge kuulamiseks vajalik aeglus, lihtsus ja ruum. Oskus kuulata omaenda hinge on minu arust suurim tarkus.