Usk on tähtis

Pai nosso que estais no céu lausub lavalt kaunis indiaanijuurtega vabatahtlik portugali keeles ja kogu saal kordab hardusega. Mulle ei ole keegi kunagi niisugust palvetamist õpetanud. Loomulikult tean ma Meie Isa palvet, aga iga hingetõmbega hingata sisse Jumalat, nagu õpetas tuhat aastat tagasi müstik Hildegard Bingenist ja nagu teevad inimesed siin mu ümber, ma ei oska. Nende inimeste täielikku usaldust nähes täidab mind alandlikkus ja aupaklikkus. Nad on tulnud siia viimases hädas, sest tänapäevane meditsiin oma analüüside, protseduuride, aparaatide ja keeruliste operatsioonidega pole aidanud. Niisuguses paigas – Abadiania tervendamiskeskust on nimetatud ka viimase lootuse Mekaks – on südames oleval usul väga suur väärtus. Õieti on see ainuke, millest kinni hoida. Siin ei räägi keegi sellest, miks on haigus tekkinud või milline on selle prognoos. Teadmine ei aita. Tuleb lihtsalt vajadusest kõigest lõpuni aru saada lahti lasta. Võtan nendest inimestest eeskuju, sulgen silmad ja luban palvel end kanda. Pai nosso que estais no céu, santificado seja o Vosso nome!  Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi! Hingesügavuses teab iga inimene, et on olemas hoopis sügavam maailm kui see, mis meile igapäevaselt avaneb ja mida mõtlemisega hoomata suudame. Iga inimene tahab uskuda, et on veel keegi, kelle kätele saaks hädas toetuda. Aga mõistus tõrgub seda sageli vastu võtmast. Igatahes tahaksin ma seda osata: hingata sisse Jumalat.  

Briti kirjanik ja psühholoog Arthur Koestler kirjutab autobiograafilises essees „Pühendatud“: „Usklikuks ja ustavaks ei hakata, usk ja ustavus kasvavad nagu puu. Selle kroon sihib taevasse, selle juured sirutuvad alla minevikku ja ammutavad toitu esivanemailt päritud huumuse salapärasest elujõust.“ Mul puuduvad säärased esivanematelt päritud elujõulised usu juured. Või õieti on nad olemas, sest eks säilinud minugi vanemate ja vanavanemate hingesügavuses aegade ja olude kiuste usklikkus, kuid mul on nende juurteni keeruline küündida. Olen püüdnud Jumalani jõuda raamatute lugemise ja mõtisklemise abil, aga see on kaunis mannetu viis. „Sa kannad endas Jumalat, sina õnnetu, ega tea seda!“ kõlavad Kreeka filosoofi Epictetuse ahastavad sõnad justkui etteheitena minule. 

Jumala mitu nägu

Jumalat on võimalik kogeda õige mitmel moel. See võib olla erakordne ja elumuutev kogemus, näiteks meedium João de Deusi poolt juba neli aastakümmet läbiviidavad tuimestuseta ja veretud füüsilised lõikused või ilma ühegi nähtava armita spirituaalsed operatsioonid, mida siinolijad saavad oma silmaga näha ja ise kogeda. Aga Jumalaga kohtumine võib olla ka midagi lihtsat ja igapäevast. 

Üsna meie pousada ehk külalistemaja naabruses on hubane kohvik Moitará café, mille mustanahaline peremees lausa kiirgab lahkust ja sõbralikkust. Istume diivanil ja naudime pühapäeva pärastlõunast kohvi ja kooki. Kohvikusse siseneb ema, lükates enda ees ratastooli, milles istub vaimupuudega tütar. Tüdruk on oma maailmas, kõige ümbritseva suhtes ükskõikne ja osavõtmatu. Kohviku peremees kummardub sõbralikult ta ette, et uurida, millist jäätist tüdruk soovib. Tüdruk vaatab mehele otsa, tõstab käe ja silitab mehe eebenipuuvärvi põske ise südamest naerdes. Ema silmis läigivad pisarad – tütar pole kunagi ühegi võõraga niimoodi käitunud. Tüdruk muudkui naerab ja silitab õrnalt mehe nägu. „See oli kui jumalik puudutus,“ ütles kohvikupidaja heldinult, kui ema ja tütar olid lahkunud. Ka meie saime seda tunda. 

Kõikvõimas mõte

Mind ei pane siinsed imelised tervenemised sugugi üllatuma. Ma usun üsna veendunult, et nii, nagu füüsiline haigus saab alguse mõtlemisest ehk energeetiliselt tasandilt, saab ka tervenemine alguse korrast ja harmooniast inimese energiakehas. Just seda siinsed imetegijad – meediumid ja nende kaudu töötavad tervendavad vaimolendid (inglise keeles entity) teevadki: korrastavad inimeste sassiläinud energiat ja eemaldavad energiaringest blokeeringud. Nii saab keha rakendada tööle enda loomulikud ressursid. Edasine on kõik inimese enda kätes: kui mõtlemine kisub endiselt kiiva, kui endasse suhtumises, eluviisis või keskkonnas muutusi ei tee, on füüsiline haigus üsna pea tagasi.

Tuleb vaid sirutada käed

Abadiania linn, kus Dom Inacio de Loyola tervenduskeskus asub ja meedium João abivajajaid ja niisama uudishimulikke vastu võtab, paikneb Brasiilia sisemaal Goiási osariigis. Keskus asub ümbritsevast kõrgemal kristallplatool. Ümberringi on ääretu avarus, silm haarab metsi ja lagendikke kümnete kilomeetrite kaugusele. Casa aia meditatsiooniterrassil seistes on lihtne kujutleda, kuidas tuleb vaid sirutada käed ja neid puudutatakse. Sulgen silmad ja ootan, et Ta minust haaraks. „Hei, sina, tule minuga!“ hüüaks Ta mulle. „Unusta kõik, mida siiani oled teadnud! Su ümber on nii palju imepärast, millest sul pole aimugi. Sa pead mind lihtsalt usaldama.“ Segura na mão de Deus e vai. Võta Loojal käest ja asu teele. Ma tahaksin tõesti suuta niimoodi mõelda.

Kõigile tervendamisseansi läbiteinutele kirjutatakse kannatuslille pulbri kapslid. Ma ei tea päris täpselt, mis on nende toime, aga neid tuleb võtta veel mõnda aega pärast koju jõudmist. Võib-olla polegi neil muud otstarvet, kui tuletada kolm korda päevas kapslit neelates meelde hoida oma keha ja meel kerge ja puhtana, sest liha, alkohol ja halvad mõtted on samal ajal keelatud. Võiks öelda, et tegu on omamoodi enesedistsipliini kapslitega. 

Huvitav, et siinne passiflora ehk kiretaim kannab eestikeeli nime kannatuslill. Miks valime kire asemel kannatuse? „Oot, ma oleks peaaegu unustanud: mul on õhtune annus kannatust veel sisse võtmata!“ Kõlab eestlase moodi küll :-). 

Sügavale iseendasse

Tervendamiskeskuses toimuvad meditatsiooniseansid, mis võivad venida viie tunni pikkuseks. Istmed meedium João vastuvõturuumis on küll üsna mugavad, aga olgem ausad, istuda viis tundi liikumata ja silmi avamata on keeruline ka kogenud mediteerijale. Otsustan, et kasutan seda aega iseenda sügavuti uurimiseks ja endaga suhte korrastamiseks. Vaikuses on selgelt tunda-märgata, kui palju väsitavaid pingeid on mu kehas ja kui palju jaburaid mõtteid keerleb peas. Miks nad ometi niisugust koledat muusikat lasevad? Miks käib kogu juhendav jutt ainult kohalikus keeles? Naaber võiks end koomale tõmmata ja närvilise jalaväristamise lõpetada! Tunnen, kuidas ärritus mu sees aina kasvab. Mida ma saan kõige sellega ette võtta? Midagi. Ma hingan sisse rahu, ma hingan välja armastust. Keha lõdvestub ja nii on lihtsam rahuneda ka pahural meelel. Nagunii on kõik just nii, nagu parasjagu on.

Miks meie koolides ei õpetata midagi nii elementaarset kui keha lõdvestamine?! Keha teadlik lõdvestamine oleks lihtsaim viis parandada laste keskendumisvõimet ja mälu. Pealegi aitaks see kaasa ka paremale füüsilisele tervisele, kuna õpetab keha kuulama: millist sööki ta tahab, milline trenn sobib, kui palju puhkust vajab. Oot, ma pidin ju endasse süüvima, mitte maailma parandama! Sisse hingates lõdvestan, välja hingates vabanen. Oh, nimekiri sellest, mis minus vabastamist vajab, saab pikk! Lasen vabaks pideva enesepiitsutamise, tubli olemise püüde, hirmu vigu teha, kärsituse, sallimatuse lolluse ja lohakuse suhtes... Olen õiges kohas! Teadlased on aju uurides kindlaks teinud, et meditatsioon tugevdab ja muudab aktiivseks aju piirkonna insula, millest sõltub inimese võime tunda empaatiat. Empaatia võimaldab olla salliv ja kaastundlik, näha läbi ego võitlustest ja kaitsekihtidest ning vaadata enda ja teise inimese hinge. „Ma soovin sulle head,“ lausun mõttes jalga väristavale naabrile.

Sinu tahtmine sündigu!

Korraga käib vägev kärgatus ja seejärel kõrvulukustav mürin vastu katust. Kui meditatsioon lõpeb, seisame silmitsi võimsa äikesetormiga. Sihvakama tüvega puud on peaaegu maani kaardus, taevast kukub sõrmeotsasuurusi raheterasid, casa katus pea kohal ragiseb kurjakuulutavalt. Hommikul casasse jalutades oli tüüne suvine leitsak, lõunaks on rahe poolt pekstud puud raagus, imeilusad värvilised õied mööda maad ning varikatused ja satelliidiantennid ribadeks. Niisama lihtsalt see käibki: tuleb torm ja pühib kõigest üle. Seja feita a Vossa vontade! Sinu tahtmine sündigu!

Inimene otsib muudkui selgitust ja tõestust, kuid siin Abadianias ei selgitata, ei tõestata, ei panda kokku anamneesi ega anta koju kaasa väljaprinti meeldetuletusega, mida edaspidi süüa või milliseid harjutusi teha. Siit saab koju kaasa just nii palju, kui suudad ise võtta. Ma tahan olla avatud ja salliv, julgeda lahti lasta vanast ja tervitada oma elus uut. Ma tahan olla suuremas rahus iseendaga, aktsepteerida oma kogemusi ja arusaamisi. Ma tahan mõelda vaid häid mõtteid. Ma unistan sellest, et usaldaksin sirutada käed, et lasta neist haarata. Katsun selle kõik kohvrisse mahutada, sest homme alustame tagasiteed.

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine veebruaris 2016.