„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Laps armastab mõlemat oma vanemat võrdselt, ta on ustav nii emale kui isale. Lapse jaoks moodustavad ema ja isa ühtse terviku, kõige tähtsama osa lapsest endast. Inimene, kes on olnud sunnitud oma isa eemale tõrjuma või talle selja pöörama, maadleb kogu elu madala enesehinnangu ja ebapiisava elujõuga.

Kõik inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“, „rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.