Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.
Ole uudishimulik, otsi infot ja katseta
Käisin vahepeal ühe telesaate salvestamisel, kus saatejuht võttis meie vestluse kokku küsimusega: „Kas sinu sõnum inimestele on see, et ärgu nad mingil juhul unerohtu võtku?“ Nii lihtne see pole. Muidugi tahaks ma kõigile südamele panna, et nad mõtlematult tablette ei krõmpsutaks, aga ma ju näen oma klientide pealt ja tean enda kogemusest, kui keerulisse ja vahel väljapääsmatuna paistvasse olukorda kroonilised hädad inimesi panevad. Meditsiin on ühelt poolt varmas ravimite kõrvalmõjude ja sõltuvuse eest hoiatama, aga teisalt pole ju mingi saladus, et perearstilt või psühhiaatrilt ravimiretsepti kätte saada on kaunis lihtne. Kuulen ühtelugu, kuidas tohter pikendab antidepressandi retsepti vaevumata patsiendi eluolu ja hakkamasaamise kohta ainsatki küsimust esitama.
Tervisehädaga arsti juurde minek on paljudel juhtudel vajalik samm, aga samavõrra oluline on oma häda endale võimalikult selgeks teha: probleemi igakülgselt uurida ja selle kohta infot koguda. Ma ei pea silmas Perekooli foorumis või Google´is surfamist, vaid professionaalidega silmast silma kohtumist, asjakohaste artiklite ja (käsi)raamatute lugemist, terapeudilt või psühhiaatrilt abi küsimist. Holistilise psühhoterapeudina julgustan muidugi vaatama ka kaugemale tavameditsiinist, vähemalt uurima ja kaaluma alternatiivseid tervendamisviise, mis ei keskendu vaid diagnoosile, vaid arvestavad keha ja meele vastastikust mõju ning usuvad inimese lausa uskumatusse enesetervendamisvõimesse. Erinevalt tavameditsiini hoiatusest ei karda ma, et mõni „šarlataan“ mu elu ära rikub. Minu elu – mina ise ikka valin ja otsustan.
Kui üks spetsialist sulle inimesena ei sobi või tema jutt usaldusväärne ei tundu, otsi teine. Kasuta ja usalda oma vaistu, uuri avarapilguliselt variante, katseta hoolega ja tunneta, mis on sinu jaoks sobiv. Sinu elu – sina valid ja otsustad. Nii liigud vaikselt kuid vääramatult vastustele lähemale.
Kas sa tead, miks on üldse vaja magada? Mida uni annab su kehale, füüsilisele tervisele, töövõimele, enesehinnangule? Oled sa kursis, kuidas uni ja unerohi mõjutab su aju? Seda infot omades kaotab küsimus „kas ma peaksin unerohtu võtma?“ suures osas oma mõtte. Kui tahad täiel rinnal elada, mitte üksnes eksisteerida; hetkedest päriselt osa saada, mitte udus komberdada; vastasseise rahulikult ja tasakaalukalt lahendada selle asemel, et mõtlematult reageerida, tuleb sul leida teine tee kui tablett. Või kui ravimitest ei pääse, siis peaks nende kõrval olema sulle sobivad praktikad, mis keha ja vaimu tervenemise teel toetavad. Nimekiri säärastest praktikatest on tõesti pikk: jooga, qigong, taiji, shind looduses kõndimine, tervislik toitumine, hingamisharjutused, tänulikkuse praktiseerimine, keha teadlik lõdvestamine, kujustamine, enesesisendused, mediteerimine jms.
Meditsiinis räägitakse palju tõenduspõhisest lähenemisest – manitsetakse inimesi kasutama vaid tõenduspõhiseid praktikaid ja preparaate, pidades samas kõike, mis arstide õppekavasse ei kuulu, nõiakunstiks. Tõenduspõhisus tähendab uurimist, tõendatud positiivset toimet, tõhusust, planeeritud tulemuste saavutamist ja negatiivsete (kõrval)mõjude puudumist. Igatahes on mediteerimise, kehalise lõdvestuse, ärksa teadveloleku ja positiivse mõtlemise kasu vaimsele tervisele teadusuuringutega juba palju aega tagasi tõestatud. Lihtsalt meditsiin ei ole julenud nende praktikate poole vaadata.
Kas meditatsioon aitab tõesti magada?
Uurimusi meditatsiooni hüvedest on üle maailma läbi viidud juba pikki aastaid. Õigupoolest on need hüved teada iidsetest aegadest peale, kuid tänapäeva teadusel on õnnestunud neid resonantsuuringute (MRI) ja elektroentsefalograafia (EEG) abil kinnitada.
Kuna unehäirete peamisteks põhjustajateks peetakse kuhjunud stressi ja ärevust, võiks esile tuua ühe huvitava uurimuse, mis viidi läbi Yale'i Ülikoolis. Uurimus kirjeldab, kuidas meditatsioon vähendab aju nö vaikerežiimi võrgustiku aktiivsust. See aju erinevaid struktuure ühendav võrgustik tekitab olukorra, mil meie meel läheb uitama ja nii kerkivad ei-tea-kust pähe iseeneslikud (enamasti negatiivsed) mõtted ja kommentaarid. Aju on vaikerežiimil siis, kui me ei mõtle millelegi konkreetsele ja tähelepanu lihtsalt hüpleb mõttelt mõttele. Tänapäeva inimese tavapärane seisund, kas pole? Paraku on meie aju kujunenud evolutsiooniliselt nii, et kui lasta tal iseseisvalt toimetada, keskendub ta pigem ohtudele kui headele asjadele ning mäletab selgemalt negatiivset kui positiivset. Kui me seda aju eripära ei teadvusta ja sellega ei arvesta, sipleme peagi stressi, ärevuse ja pideva muretsemise võrgus. Just neid hädasid mainivad ka kõik mu unetud kliendid. Hulk teadustöid on tõestanud, et tänu vaikerežiimi võrgustikku rahustavale mõjule on meditatsioon sisemise rahu kasvatamisel tõhus abivahend. See teeb temast ka tõhusa unerohu.
Aju töötleb väljast tulevaid stiimuleid ning see info liigub ajukoorde ehk „mõtlevasse ajusse“. Ajukoor suunab info mandeltuumale, mis tekitab hormoonide voolu sisenõrenäärmetest, et luua sobiv emotsioon ja olla valmis tegutsemiseks. Kuid sageli reageerib mandeltuum, aju ohukeskus, irratsionaalselt ja destruktiivselt, lüües häirekella ka siis, kui tegelikku ohtu polegi. Tulemuseks võib olla hirm, ärevus ja ülemäärane stress. 2011. aastal tuvastasid Harvardi ülikooli teadlased mediteerijate ajupilte uurides, et meditatsioon võib tuua kaasa tegelikke muutusi ajustruktuuris, seal hulgas väheneb ajurakkude maht just mandeltuumas. Seegi aitab kasvatada sisemist rahu ja tasakaalu. Uuringus osalejad tunnistasid, et pärast mediteerima õppimist ja selle regulaarset praktiseerimist on nende enesetunne tuntavalt paranenud ja sisemine rahu suurenenud.
Üks kasu veel. Kui organism toodab pidevalt stressihormoone ja „võitleb“, ei suuda keha enam lõdvestuda. Krooniline lihaspinge tekitab eeskätt füüsilist valu ja ebamugavustunnet, aga kasvatab ka vaimset stressi. Tean omast käest, et krooniline lihaspinge võib rikkuda une pikaks ajaks. Teadusuuringud näitavad, et lihaste lõdvestudes aeglustuvad ajulained ning alanevad pulsisagedus, hapnikutarbimine ja vererõhk. Kogu organism tunneb end tasakaalus ja lõõgastunult, veres ringleb vähem stressihormoone ja rohkem heaoluhormoone. Just sellises lõõgastunud seisundis saab keha end parimal moel tervendada. Miks ei peaks uni paranema?
Meditatsiooni positiivne mõju ja tõhusus on leidnud uuringutes kinnitust ning kindlasti puuduvad sel negatiivsed kõrvalmõjud. Kas saame sama öelda (une)ravimite kohta?
Inimesed räägivad kassiga, mitte ajuga?!
Nii imestas eespool mainitud und ja uneravimeid käsitleva saate juht. Rääkisin temaga sellest, kuidas olen unerohud meditatsiooni ja aju rahustamise vastu välja vahetanud. Eks igaõhtune jutuajamine omaenda ajuga kõlab tõesti kummaliselt, aga ei tohi unustada, et meie aju on imetlusväärselt muutumisvõimeline – kasutades kujutlust ja mõtete jõudu, loome ajus uusi närviühendusi. „Mu sees on rahu ja harmoonia. Kehas on mõnus rammestus. Ma vajun sügavasse ja kosutavasse unne," on laused, mida endale ütlen. Kõik, mida meel kujutleb, jätab endast ajusse materiaalse jälje, iga mõte muudab molekulaarsel tasandil aju sünapsite füüsilist seisundit. Lihtsamalt öeldes: midagi piisavalt sageli korrates või ette kujutades kujundad ajus püsivad rajad, millelt on mõne aja pärast keeruline kõrvale astuda. Nii tekivad uued kasulikud harjumused, kasvõi näiteks harjumus magada. Miks jätta selline looduse poolt antud võime kasutamata, liiatigi kui arstikülastused, analüüsid ja tabletid pole aidanud?
Hooli endast ja su rakud muutuvad
Eespool tõin näite, kuidas mediteerijate ajus leidsid aset reaalsed muutused. Loomulikult ei juhtu see ühe korraga – nimetatud uuringutes praktiseerisid katsealused meditatsiooni kaheksa nädala jooksul. Aga point on selles, et sa usuksid: muutused on võimalikud ja tervenemise võti on paljuski sinu enda käes. Selle asemel, et istuda õhtu läbi telefonis või arvutis, leia aega iseenda jaoks: rebi end kasvõi kümneks minutiks tööülesannete, uudiste, sõnade ja emotsioonide virr-varrist lahti, lõdvesta keha ja rahusta hingamine. Tuleta kehale ja ajule meelde, mida tähendab rahu, puhkus, lõõgastus; anna neile armastavalt teada, et siin ja praegu on kõik hästi. Hulk teadusuuringuid tõestavad, et hooliv suhtumine ja positiivne mõtlemine stimuleerivad oksütotsiini, dopamiini ja loomulike endorfiinide vallandumist ajus. See tagab keha rakkudele tervisliku kasvukeskkonna, aitab leevendada stressi sümptomeid, vähendada valu põhjustavat põletikulist reaktsiooni ning paraneda meeleolul. Ja taas: uni saab parem.
Siiani olen rääkinud unetusest, kuid nimetatud kaks meetodit pluss hooliv suhtumine endasse tulevad kasuks ka teiste vaimsete probleemide nagu stress, ärevus ja depressioon puhul. Õieti on need lausa hädavajalikud, et end iga päev hästi tunda, stress kontrolli all hoida ning rahulik ja rõõmus meel säilitada. Iseäranis tähtis on see praegu, mil koroona on juba aasta jagu vaimu räsinud.
Loo moraal
Kui ometi usutaks, et kõigi meie sees on üks võimas ja vahe relv – tahe, mis paneb otsima ja pingutama! Minu arust kasutatakse seda relva üsna kasinalt. Nii lihtne on soovituste peale öelda: „Ja-jah, ma tean, ma olen sellest kuulnud“, „See ei ole minu jaoks“, „Ma üks kord proovisin, aga mind see ei aita“. Üksi teadmisest ei ole kasu. Ühest korrast proovimisest pole peaaegu kunagi küllalt. Kui see üks meetod ei aidanud, tuleb edasi otsida ja proovida midagi muud. Järelejätmatult, pühendunult.
Mis tahes terviseküsimuste puhul on isiklik vastutus ääretult tähtis. Ma ei väida, et need, kel on terviseprobleemid, on ise oma hädades süüdi või et ravimid on saatanast, aga väga paljudel juhtudel saad ise enda tervenemisele või vähemalt paremale enesetundele tublisti kaasa aidata. Kui ootad lahendust vaid teistelt, on lihtne nende teiste peale pettunult näpuga näidata, süsteemi kiruda või resigneerunult käega lüüa (ja tablette (tulutult) edasi krõbistada).
Päev-päevalt ja samm korraga edasi liikudes, pagasiks uudishimu, tahe, järjekindlus ja armastav suhtumine iseendasse, on võimalik enesetundes, tervises ja elukvaliteedis saavutada suuri ja püsivaid muutusi.
Inimkeha lausa uskumatust tervenemisvõimest räägivad need
raamatud:
- Dr Lissa Rankin „Mõttejõul terveks. Teaduslikud tõendid selle kohta, et võid iseennast tervendada“
- Bruce Lipton „Uskumused ja bioloogia: teadvuse, mateeria ja imede jõu vabastamine“
- Bernie S. Siegel „Armastus, meditsiin ja imed“
- David R. Hamilton „Mõte on see, mis loeb“
- Carolyn Myss, Norman C. Shealy „Tervise loomine“
- Candice B. Pert „Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult“
Vastused puuduvad