Dilemma

Teda võiksin ma armastada. Ma ei saagi aru, mis see täpselt oli, mis mind tema poole tõmbas, aga seda teadsin päris kindlalt: teda võiksin ma armastada. Mu süda hakkas iga kord peksma, kui ta uksest sisenes. Võib-olla oli põhjuseks see, et tundsin esimest korda mehega suheldes rahu, mitte ärevust ega ebakindlust või tuli see hoopis hirmust ja süütundest – ma olin (vaba)abielus ja mul polnud õigust niimoodi tunda.

„Mida ma peaksin tegema?“ küsib mu vastas istuv järjekordne klient, olgu ta mees või naine, kes maadleb sama probleemiga. „Ütle mulle, mida ma peaksin ometi tegema! Jääma või lahkuma? Me oleme abielus olnud 5 (10, 20) aastat, kuidas ma siis nüüd... Mul on tunne, et lained löövad üle mu pea kokku ja ma upun.“

Keeruline dilemma. Ma ei tea, mul ei ole vastust. Mind on maha jäetud ja olen ise ukse selja taga kinni pannud, aga mul ei ole õrna aimu, mis on õige. Ja kas saabki keegi teine öelda, milline käitumine on säärases olukorras õige?

Mu sees võitles kaks Mina – üks, kes uskus südamest, et peaksin suhte nimel rohkem pingutama, sest lahkumine on allaaandmine, ja teine, kelle jaoks õnnelik olemine oli saanud kõige tähtsamaks elus. "Kui ma rohkem pingutaksin, võib-olla saaksin siis õnnelikuks?" küsisin endalt ikka ja jälle. Ma tõesti ei tea.

Ja siis tuli Tema. Pärast kahtlemist, hirmu ja süütunnet tuli minusse kristallselge teadmine: teda võiksin ma armastada.

Mina lahkusin, aga sulle ei oska ma tõepoolest öelda, mida teha. Ühel päeval vaibub torm ja sa lihtsalt tead. Oota see vastus ära. 

Eelmine
Unistamisest
Järgmine
Süütunde rõhuv koorem

Vastused puuduvad

Email again: