Ma ei ole veel enda jaoks päris selgeks mõelnud, mida ma uuelt aastalt ootan: mis on mu jaoks tähtis, millele olen valmis end pühendama või millele tahan oma aega panustada. Pigem on need lihtsalt uitmõtted, mis 2017-ndale mõeldes siia kirja said.

Loov elu 

Viimastel nädalatel mõtisklen palju loovuse üle. Märkan selleteemalisi raamatuid poeriiulil, mulle jäävad silma isemoodi olekuga inimesed tänavapildis. Olen endale aastaid korranud, et minus loovust ei ole, minust ei tule iialgi turundajat või ideede genereerijat. Ajurünnakutel olin mina ikka see, kes kippus pidurit tõmbama.

Osalesin hiljuti loovkirjutamise kursusel, kus sain üllatuse osaliseks: ma saan hakkama millega iganes, kui vaid asja käsile võtan. Et inspiratsoon saaks peale tulla, on vaja lihtsalt pihta hakata! Näiteks saime me 5 minutit aega, et vemmalvärss kirja panna. Loomulikult lõi mul kõigepealt piste sisse, sest no tõepoolest – mina ja luuletaja – andke andeks! Aga hingad rahulikult sisse, ütled endale, et saad sellega hakkama ja teedki ära. Oli ka näiteks selline ülesanne: tõmbasime kaardipakist pimesi kaks kaarti ja panime siis kaartidel olevad asjad või tegelased omavahel suhtlema. Minu dialoog toimus binokli ja palmipuu vahel. 

Muidugi on arukas end teistega liialt mitte võrrelda ja oma sisemine Kriitik vaigistada, sest kelle loovus ei variseks kokku, teades, et iga kord, kui ta söandab välja tulla millegi uuega, saab ta Kriitiku poolt naeruvääristatud?! Et elada loovalt, tuleb loobuda hirmust vigu teha. Seda pean ikka veel õppima. Aga igatahes sain ma kursuselt kogemuse, et minu kui loojaga on asjad täitsa hästi.

Kui sa saaksid homme ärgata ükskõik, millise uue oskusega, mis see oleks? Kaeva oma mahamaetud unistused taas välja, roogi puhtaks ja löö läikima! Sellega saad oma ellu tuua juurde värve ja värskust, su elu muutub sisukamaks ja emotsionaalselt rikkamaks.

Peatumine

Palju räägitakse sellest, et igat kogemust, iseäranis sellist, mis haiget teeb või suisa murumadalaks surub, tuleks võtta kui õppetundi. Iseenesest ju õige mõtteviis, sest alternatiiv – negatiivsesse kinnijäämine ja ohvriroll – ei tõota head. Aasta viimases „Plekktrummis“ ütleb Viivi Luik, sõnastades ümber Hegeli mõtet, umbes nõnda: elus aset leidvast negatiivsest saame õppida üksnes siis, kui peatume ja vaatame juhtunule otsa. Meie vaim küpseb ja saab iseendaks, kui vaatame näkku oma hirmudele või surmale. Mina rõhutaksin siin sõna peatume.

See on kummaline, et ma pean ikka veel kalendrisse „peatused“ kirja panema, sest muidu ma lihtsalt unustan, et vajan aega ka iseenda jaoks. Olen juba mõnda aega harjutanud, et broneerin ühe päeva nädalas enda jaoks. Joonistan selle päeva kalendris täis, et ükski „eriti vajalik ja kiire asi“ sinna ära ei mahuks.   
Kavatsen sel aastal läbi teha pimeruumi ritriidi. Huvitav, mida mu aju küll ette võtab, kui ta midagi ei näe, ei kuule, ei saa kaasa rääkida ega ära lahendada? 

Argipäeva hingestamine 

Samast „Plekktrummi“ intervjuust jäi mulle kõrvu veel üks tore mõte, mida olen enda peas juba mõnda aega veeretanud ja sellest ka varem kirjutanud: iga hetk ongi ELU. Oma elu õnnelikuks elamine on igapäevane töö, mitte ülesanne, mida täidame mõnda aega pärast teraapiat või enesearengu koolitust. Argipäev ongi elu, seesama elu, mida hinges tahame paremaks muuta. „Inimene peaks oma elu argipäeva nii nagu maad harima,“ ütleb Viivi Luik. Võsastunud, puukide ja metssigadega maa tuleks harida viljakandvaks. Üsna sarnase mõtte on kirja pannud ka Paulo Coelho: „Iga päev annab Jumal lisaks päikesele meile ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike, mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.“ Ma katsun aina enam peatuda, olla argipäevas kohal, hingestada oma argipäeva. Nii märkan õppetunde, mida elu saadab ja, mis veel parem, panen tähele ka edusamme.

Õppimine 

Hiljuti arutasime ühe tuttavaga, et õppimist ei saa juhuse hooleks jätta. Oleks ju vahva panna iga uue aasta plaani vähemalt üks konkreetne „õppeaine“, olgu selleks siis mõni võõrkeel, uus käeline oskus või arvutiprogramm. Kuna mu vaim on uudishimulik ja õppimishimuline, siis uue valdkonna leidmisega ma hätta ei jää, küll aga pean hoolt kandma, et oleks mahti õpitut ka praktiseerida. Sel aastal käisin läbi fotograafia kursused, aga fotosid mul palju ette näidata ei ole. Teadmiste ahmimine on nagu asjade kokku ahnitsemine – nii mõnelgi inimesel on kodu laeni täis ja renditud laoboksid ajavad üle, aga kasutust asjad ei leia.

Minu uue aasta õppekavas on eestlaste praegune lemmikõppeaine investeerimine, ka raamatupidamise vallas on mul endiselt palju arusaamatut. Aeg-ajalt mõtlen, kas võiks vene keele üles soojendada (mulle on selle keele kõla alati väga meeldinud), nimekirjas on ka Photoshop, Lightroom, Google Analytics... Ma ei taha saada selles kõiges väga heaks, ma tahan lihtsalt asjadest arusaamise, maailmapildi avardamise ja uue avastamise kaudu tuua oma ellu juurde värsket hingamist.

Lõpetuseks

Võib-olla polegi need üksnes uitmõtted? Kõik justkui juhuslikud mõtted, mis meie peast iga päev läbi lipsavad, moodustavadki ju lõpuks meie argipäevad, meie elu. Aga igal juhul on hea, et ma nad kinni püüdsin ja talletasin. Ei või iial teada, milline neist aitab mul luua suurepärast 2017. aastat.

*** *** ***

Uuri ka mu kodulehelt õnneliku elu loomise praktikaid!