Mu vastas istub Alo*, pikk ja sihvakas 30-tes kunstnik. Mulle meeldib teha tööd loovate inimestega, nad on nii inspireerivad! Ma imetlen südamest kunstnike ja heliloojate mõttelendu ja ühendust Suure Vaimuga. Iga kord, kui keegi neist seansi lõppedes mu toast lahkub, pulbitseb minuski mingi eriline energia.

Alol on juba mõnda aega olnud käsil mitu suurt ja olulist projekti korraga. Ühel hetkel läks koormus nii suureks, et väiksemgi vaimne pingutus paneb südame tugevasti puperdama ja pea ringi käima. Alo pole juba mõnda aega korralikult maganud, ta kurdab pidevat ängistust ja tülpimust. Ärevus ei lase millegagi alustada ega alustatut lõpule viia, ükski asi ei paku enam naudingut. Mees on otsinud abi alkoholist ja kanepist, hiljuti pöördus ta psühhiaatri poole ja võtab nüüd Xanaxit.

Ravimite "müür"

Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku poolt väljatöötatud ärevushäirete ravijuhendist saame üsna põhjaliku ülevaate allopaatilises meditsiinis kasutatavatest raviviisidest. Ärevuse puhul on medikamentidest näidustatud antidepressandid ja rahustid.

Kes on mõnd psüühikaravimit tarvitanud, see on kogenud elu justkui pisut nihestunud reaalsuses, iseenda ja ümbritseva teadvustamist ähmaselt ja läbi „loori“. Soome psühhoterapeut Olavi Noronen kirjeldab psüühikaravimite toimet kui teadvuse ümber kerkinud „müüri“, mis takistab teadvusel alateadvuse poolel olevate asjade nägemist. Inimene tunneb end paremini sedamööda, mida rohkem ravim teadvustamist mõjutavaid ajupiirkondi tuimestab. Teraapiakliendid on nimetanud seda seisundit „udus ekslemiseks“. „Olen vagur lammas, kes tuiab ringi, aga elust päriselt osa ei saa,“ kirjeldab Alo oma seisundit. Aga rahustiuimas surub äng vähem ja enesetunne on natukenegi talutavam.

Kuid ravimitest moodustunud „müür“ ei takista ainult negatiivse teadvustamist, vaid surub maha ka rõõmu, loovuse ja uudishimu ning mõjub pärssivalt võimele elada avatud südamega. Kuidas sa sellises seisundis lood?! 

Tableti kasu on vaid ajutine

Psüühikaravimitega on võimalik närvisüsteemi ebastabiilne talitus ajutiselt tasakaalu viia või sümptomeid leevendada ja see võib lühiajaliselt tuua tõesti kergendust: ärevus väheneb, pinge kehas lõdveneb, energiat tuleb juurde, töövõime paraneb ja nii on jaksu igapäevaste töö- ja majapidamisülesannetega toime tulla.

Inimeste elus on perioode, mil pole kuidagi võimalik pausi nuppu vajutada: rasedus, imiku eest hoolitsemine, raskelt haige või sureva lähedase hooldamine, leinaaeg. Või kui elu on nii hullult räsinud, et lihtsalt pole enam jaksu… Sellistel juhtudel on enese tabletiga töökorras hoidmine vajalik. Pikas perspektiivis ei ole see aga hea lahendus, kuna ärevuse tegelik põhjus – allasurutud emotsioonid – jääb lahendamata.  

Keerulised küsimused

Meie alateadvuses on varjul kogu me elulugu viljastamise hetkest tänaseni: täitumata unistused, väljendamata vajadused ja lugematu hulk hirme. Kui teadlased ka töötaks välja ravimi, mis võtab ärevalt inimeselt südamepekslemise ja pearingluse, ei saa see kõrvaldada hirmu, mis neid sümptomeid tekitab. Hirm on psüühiline, mitte bioloogiline või geneetiline nähtus. Vaid sümptomitega võideldes jäävad peidetud minevikuhirmud teadvustamata ja nii on oht, et mõne aja pärast avalduvad need teistsuguses vormis, olgu selleks kasvõi füüsiline haigus. Tsiteerin Ken Wilberit („Kõiksuse lühilugu“), Ameerika mõtlejat, kelle öeldu käib küll depressiooni kohta, aga sobib hästi ka ärevuse puhul: „Prozac suudab su serotoniinihulga mingil määral tasakaalu viia – mis on iseenesest tore ja vahel ka möödapääsmatu. Kuid Prozac ei aita sul oma sisemist ängi lahti mõtestada, tõlgendada, nii et depressioon omandaks tähenduse ja su siseelu muutuks sulle läbipaistvamaks.“

Milline ravim suudab tungida Alo siseelu süvakihtidesse, ta ängi ja motivatsioonipuuduse põhjusteni? Milline rahusti või antidepressant suudab anda tähenduse sihi kaotanud mehe elule?

Sümptomid on ju üksnes märgid sellest, et miski tõeliselt valus ja häiriv peitub pealispinna all ja tahab sealt vabaks pääseda.

Millised su vajadused on rahuldamata? Mis on see, mida sa oma elus praegu kõige rohkem muuta tahad? Mis takistab sul seda teoks tegemast? Millised on su kõige suuremad hirmud? On see ikka päriselt sinu elu, mida sa elad? Oled sa enda vastu aus? Need on paljude inimeste jaoks väga keerulised küsimused. Aga kui me neile otsa ei vaata, vaid tuimestame halba enesetunnet ajutise vahendiga, olgu selleks alkohol, narkootikum või rahusti, sumpame udus, tuiame ringi, aga elust päriselt osa ei saa.  

Kas ta üldse näeb mind?

Keegi on öelnud, et inimene on kaasaja meditsiini jaoks vaid vererõhk, kolesterooli tase, punavereliblede hulk, serotoniini ja dopamiini hulk veres ja muu peente aparaatidega mõõdetav. Aga kuidas on lood meie mõtete, kujutluste, lootuste ja hirmudega? Ken Wilber ütleb siin tabavalt: „Ajufüsioloog teab minu kohta kõike: ta võib ühendada mind elektroentsefalograafi külge, uurida seda PET-skännerite, radioaktiivsete seadmete abil, joonistada üles mu aju füsioloogia, määrata närvitalitlust reguleerivate ainete tasemed – ta on kursis minu aju iga pisimagi aatomi tööga, kuid ikka ei tea ta ühtegi mu mõtet.“ Wilberil tekib õigustatud küsimus: „Kas ta üldse näeb mind?“

Ei perearst ega psühhiaater saa inimest aidata, kui ta vaid vaatab ja mõõdab, kuid ei oska nähtut-mõõdetut mõista ja tõlgendada. Selles töös saab hädalist toetada vaid see, kes ise on julenud oma sügavatele hirmudele otsa vaadata, kes on julenud endalt neidsamu keerulisi küsimusi küsida. Sest muidu ei näe, ei kuule, ei mõista. Eesti kõrgkoolides pole kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatrite õppekavas ühtegi tundi eneseteraapiat. See on täiesti arusaamatu! Tahaks Carl Gustav Jungi moodi hüüatada: kes saaks valgustada oma kaaskodanikke, viibides enda asjades pimeduses? Kes saaks puhastada teisi, olles ise ebapuhas?

Aitaja üks olulisemaid omadusi on kaastunne. Kuidas saame ära tunda teise inimese kannatust, kui oleme pimedad iseenda kannatuse suhtes? Olen oma teraapiaseanssidel korduvalt kogenud, et nii kaua, kuni hoian kinni teooriast, olen pinges ja pean õigete küsimuste-vastuste leidmiseks kõvasti pingutama. Kui aga avan kliendi ees istudes oma südame, olen ehe ja enda tunnetega kontaktis ning sügavalt teadlik enda kannatustest ja ebatäiuslikkusest, pääseb mu loovus valla, energia minu ja kliendi vahel hakkab vabalt voolama ja muutumisprotsess saab alata. 

Hoolimine ja toetus on kõige tähtsamad

Kui küsin ärevushäirega klientide käest, kes on varem arsti või terapeudi käest abi saanud, mis neid aitas, saan tavaliselt vastuseks: „Arst/terapeut oli tore, temaga oli hea rääkida“. Hooliva ja toetava inimese kohalolu oli see, mis kõige rohkem aitas! Ometi leidus keegi, kel oli aega, kes pani tähele ja kuulas.

Eesti Geenivaramu ja Tartu Ülikooli genoomika instituudi juht prof Andres Metspalu on aga seda meelt, et meditsiini tulevik võib olla hoopiski tehisintellektis. Metspalu räägib intervjuus ajakirjanikule USA-s Palo Altos tutvustatud tehisintellektil põhinevast haigusi diagnoosivast rakendusest. Robot küsib patsiendilt küsimusi ja annab talle nõu. Kui robot jääb kimpu, ühendatakse patsient õega ja kui see hätta jääb, alles siis suhtleb patsiendiga tema arst. „Ma arvan, et see ongi tulevik!“ hüüatab (mulle tundub, et väga optimistlikult) intervjuu lõpetuseks prof Metspalu. See mõte tekitab küll põnevust, aga mind jääb siin kummitama küsimus: kas tulevikuinimesed on siis kuidagi teistsugused – kas nemad ei vaja inimlikku tähelepanu ja hoolt? Ma kahtlen selles. Just sel põhjusel olen keeldunud ka e-kirja teel klientidele nõu andmast. Teraapiaprotsessi olulisim komponent on kahe inimese kohtumine.

„On su elus kedagi, kes sind tingimusteta toetab? Oli sul lapsepõlves kedagi, kelle tõelist hoolimist sa tundsid?“ küsin oma klientidelt. Esitan samad küsimused ka Alole. „Mul tuleb silme ette pilt, kuidas istume isaga köögilaua taga, tema räägib ja mina noogutan. Kui ma ka proovisin oma arvamusega lagedale tulla või, veel hullem, protestida, sain laksu pikki pead. Kurat, täna nimetatakse seda vägivallaks!“ pahvatab mees ärritunult. See on hea algus! Vabaks päästetud viha on aktiivne energia, mis annab jõudu oma väärtusi ja vajadusi teadvustada ja nende eest seista. Alo ei pea neid enam karistuse kartuses koos alkoholi või rahustiga alla neelama. Ees on tükk tööd, aga hea algus on tehtud.

Ma hindan arste kõrgelt ja olen neilt elu jooksul korduvalt kvaliteetset abi saanud. Aga ma ei saa lahti kahtlusest, et meie tänases meditsiinis on inimeste jaoks liiga vähe aega, abiandjatel liiga vähe psühholoogiaalaseid teadmisi, perearstide, psühhiaatrite ja psühholoogide õppeprogrammides puudu eneseteraapiast ja kõige selle tulemusena liiga palju kergekäeliselt väljakirjutatud retsepte.

Eespool toodud ärevushäirete ravijuhendis on lause: „Uuringud näitavad, et nii farmakoloogilised kui ka psühholoogilised ravimeetodid on enamiku patsientide puhul tõhusad“. Kes ütleb mulle, mida tähendab siin „tõhusad“? Et ärevuse sümptomid on maha surutud ja inimene saab enam-vähem hakkama või on ta tõepoolest tervenenud?

Kui sügaval inimese sees pulbitseb valu, aga ta ise seda ei taju, sest see on ravimitega alla surutud, ei ole inimene ise valmis oma seisundi parandamiseks midagi ette võtma. Aga kui tahame päriselt elus olla, luua ja nautida, ei jää meil muud üle, kui seista silmitsi oma luhtunud lootuste, täitmata vajaduste, ängi ja hirmudega. Parema enesetunde ja elusama elu võti on meie enda käes! Meedikud saavad olla vaid ajutised, loodetavasti mõistvad, hoolivad ja toetavad teejuhid.

* Nimi ja loo olulised üksikasjad on muudetud, et tagada kliendi anonüümsus.

Käesolev on kolmas artikkel veebiajakirjas EDASI.org ilmuvast artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“. Artikkel ilmus 13. jaanuaril 2019.

*** *** ***

Ärevusest ja sellest tervenemise viisidest räägib mu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni" (Pilgrim 2019).
Kuula 31. jaanuaril Vikerraadio "Peresaadet", kus samuti räägime ärevusest.
Loe ka sarja eelmisi artikleid:

• "Ärevus - kaasaja epideemia"
  
• "Muuda mõtteid ja su elu muutub! Kas nii lihtne ongi?"