Oleme mehega kaks päeva hommikust õhtuni Võrumaa kodus rassinud: ehitanud,
lihvinud, lakkinud ja koristanud. Nüüd istume värskelt valminud õuelaua taga ja joome pühapäevahommikust
kohvi. Mida eesootav päev meile toob?
Käes on augusti teine nädal. Hoolimata sellest, et ilm on endiselt väga soe,
on siin metsa vahel näha juba sügise märke. Kõrged kased metsa servas näitavad kollast,
pihlakas väravas punetab ja mets lõhnab teisiti. Tänavune kuumus ei sobi mulle,
olen sellest kaunikesti tüdinud. Mulle meeldib sügishommikute karge õhk ja niiske
mulla lõhn.
Ükskõik, kui pikk on tegemist vajavate tööde nimekiri, võtame söömiseks ja leiva luusse laskmiseks alati rahulikult aega. Minu vanatädi ütles ikka, et kui rabeled ja söömiseks aega ei võta, siis jääb söödud toit poolele teele kinni ega jõuagi kõhtu. Ma küll ei mäleta, milliseid kurbi tagajärgi see endaga pidi kaasa tooma, aga hoiatus jäi igatahes meelde. Nii ma siis söön rahulikult, pean pärast sööki pausi ja sirvin raamatut.
„Sünni ja surma vahel on elu, täis imesid ja salapära“ võtab hingamisterapeut Jack Angelo kokku teekonna, mis jääb meie esimese ja viimase hingetõmbe vahele. Esimese hingetõmbega asub Hing kehasse ja alustab teekonda, viimane hingetõmme tähistab elurännaku lõppu. Angelo räägib eluenergiast, mida me iga hingetõmbega endasse ammutame ja mis lubab meil olla terved ja vitaalsed. „Iga hingetõmbega hingame sisse Jumalat,“ märkis tuhat aastat tagasi poeetiliselt ka müstik Hildegard Bingenist.
Aga mind jäi see lause hoopis teisel põhjusel kummitama. Sünni ja surma vahel on ELU. Jälle kord oli vaja meelde tuletada, et kõik, mis parasjagu on, ongi elu, ei vähem ega rohkem! Kuna alustasime hommikul varakult (juba kell 8 oli vaja Võrust ehitusmaterjali tuua), siis nüüd on eesootav päev mõnusalt pikk. Öökapp ootab lihvimist, õuelaud teist korda värvimist, ravimtaimed kottidesse pakkimist. Oh, ma olen ikka paadunud plaaniinimene! Ükskõik, kui palju ma püüan end muuta (paradoksaalselt käib ka enese muutmine plaani järgi!), leian end jälle kalendri tagant. Aga siin maakodus käib plaanipidamine teisiti – istud laua taga, tass pärnaõieteega käes, ja lubad olulisel lihtsalt enda juurde tulla. Linnas peab ajusid ragistama ja pingutama, et midagi tähtsat ei ununeks, siin teeb elu selle sinu eest ära. Kui üks töö saab otsa, siis võtad aja maha, istud vaikselt ja ootad. Nagu meditatsioon. „Kõikide põlisrahvaste spirituaalsete tavade oluline osa on lihtsalt vagusi olemine. Mõned nimetavad seda mediteerimiseks,“ kirjutab ka Angelo. Ei sahmi, vaid istud vagusi ja ootad ära just selle õige järgmise ülesande. Mu lemmiku Lin Yutangi „Elamise tähtsuse“ eessõnagi manitseb tasakaalustama jõudeelu ja tegutsemise ning mitte unustama, et „alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda sellal, kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti olla ja elada.“
Niimoodi tasa ja targu jõuab päeva jooksul uskumatult palju asju korda ajada ja mis peaasi – on jaksu elu märgata ja sellega rahul olla.
Ükskõik, kui pikk on tegemist vajavate tööde nimekiri, võtame söömiseks ja leiva luusse laskmiseks alati rahulikult aega. Minu vanatädi ütles ikka, et kui rabeled ja söömiseks aega ei võta, siis jääb söödud toit poolele teele kinni ega jõuagi kõhtu. Ma küll ei mäleta, milliseid kurbi tagajärgi see endaga pidi kaasa tooma, aga hoiatus jäi igatahes meelde. Nii ma siis söön rahulikult, pean pärast sööki pausi ja sirvin raamatut.
„Sünni ja surma vahel on elu, täis imesid ja salapära“ võtab hingamisterapeut Jack Angelo kokku teekonna, mis jääb meie esimese ja viimase hingetõmbe vahele. Esimese hingetõmbega asub Hing kehasse ja alustab teekonda, viimane hingetõmme tähistab elurännaku lõppu. Angelo räägib eluenergiast, mida me iga hingetõmbega endasse ammutame ja mis lubab meil olla terved ja vitaalsed. „Iga hingetõmbega hingame sisse Jumalat,“ märkis tuhat aastat tagasi poeetiliselt ka müstik Hildegard Bingenist.
Aga mind jäi see lause hoopis teisel põhjusel kummitama. Sünni ja surma vahel on ELU. Jälle kord oli vaja meelde tuletada, et kõik, mis parasjagu on, ongi elu, ei vähem ega rohkem! Kuna alustasime hommikul varakult (juba kell 8 oli vaja Võrust ehitusmaterjali tuua), siis nüüd on eesootav päev mõnusalt pikk. Öökapp ootab lihvimist, õuelaud teist korda värvimist, ravimtaimed kottidesse pakkimist. Oh, ma olen ikka paadunud plaaniinimene! Ükskõik, kui palju ma püüan end muuta (paradoksaalselt käib ka enese muutmine plaani järgi!), leian end jälle kalendri tagant. Aga siin maakodus käib plaanipidamine teisiti – istud laua taga, tass pärnaõieteega käes, ja lubad olulisel lihtsalt enda juurde tulla. Linnas peab ajusid ragistama ja pingutama, et midagi tähtsat ei ununeks, siin teeb elu selle sinu eest ära. Kui üks töö saab otsa, siis võtad aja maha, istud vaikselt ja ootad. Nagu meditatsioon. „Kõikide põlisrahvaste spirituaalsete tavade oluline osa on lihtsalt vagusi olemine. Mõned nimetavad seda mediteerimiseks,“ kirjutab ka Angelo. Ei sahmi, vaid istud vagusi ja ootad ära just selle õige järgmise ülesande. Mu lemmiku Lin Yutangi „Elamise tähtsuse“ eessõnagi manitseb tasakaalustama jõudeelu ja tegutsemise ning mitte unustama, et „alati leidub rumalaid, kes püüavad kõigest väest sehkendada, asjatada ja võimutseda sellal, kui targemad saavad rahus lihtsalt mõnusasti olla ja elada.“
Niimoodi tasa ja targu jõuab päeva jooksul uskumatult palju asju korda ajada ja mis peaasi – on jaksu elu märgata ja sellega rahul olla.
Vastused puuduvad