Südamega kooskõlas elamine ei ole loosung, see on elamise viis

Oled sa mõelnud, milline su elu oleks, kui sa kõnniksid tõepoolest oma südame teed, järgiksid oma südame kutset? Kui söandaksid oma südame avada kõikidele kaasa- ja vastukõndijatele? Elamine kooskõlas südamega on väärt oskus! Ma usun, et iga teekond, olgu selleks uue töö otsing, kodu ehitamine, pere loomine, lapse kasvatamine või enese vaimne arendamine peaks alguse saama südamest. Süda ju ütleb, milline suund on õige. Aga me ei oska oma südant kuulata. Ja nii teeme elus aina valesid valikuid, sukeldume valedesse suhetesse ja läheme iseendast mööda.
Loe lisaks

Süda ootab meilt vaprust

Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen sellele, kui palju nõuab elamine vaprust – vastu astumist hirmutavatele asjadele hoolimata sellest, et süda väriseb ja mõistus käsib asja pooleli jätta.

Loe lisaks

Südames tänulik

Tänulikkus on armastuse kõrval üks kõige kõrgema vibratsiooniga emotsioone, mis puhastab ja tervendab meie meelt ja keha. Kui lähened igale eluolukorrale avatud ja tänuliku südamega, saad tunda rahulolu ja rõõmu ning suhtuda häirimatu rahuga elu kõikidesse karidesse. Kuid millegipärast on loodus loonud meid nii, et meie mõistus on häälestatud tundma kaotust teravamalt kui võitu, keskenduma rohkem negatiivsele kui positiivsele ning mäletama pigem halba kui head. Kes on kogenud depressiooni, see teab, kui keeruline on näha head seal, kus kõik tundub must ja mõttetu. Mille eest on siin tänulik olla?!
Loe lisaks

Õieilu-õievalu

Igal kevadel ootan, et puud läheksid lehte. Kui see lõpuks juhtub (hoolimata ootusest tavaliselt ikkagi üleöö ja ootamatult), siis olen kurb, sest sellega on pikk samm suvele lähemale astutud. Nii kaua, kui puud on raagus, on veel lootust: suvi on kaugel, päike ja puhkus on ees... Aga koos lehtedega ja veel enam koos õitega on suvi peaaegu käes ja see tähendab, et magusast suve ootusest on saanud suvi ise ja miski on jälle jäädavalt möödas. Ükskõik, kui palju ma endale kordan, et elu ongi selline, et kõik möödub ja tähtis on olla hetkes, mitte unistada või kahju tunda, olen igal kevadel mööda kastani- ja sireliõites kodutänavat kõndides ikkagi kurb.
Loe lisaks

Süda teab

Ma usun, et iga inimene tahab liikuda oma elus rohkema armastuse poole. Armastus on justkui orientiir või maamärk, mis aitab meil valida enda jaoks õige suuna ja õigel rajal ka püsida. Ka siis, kui püüdleme rikkuse, võimu või saavutuste poole, on ikkagi just armastus valikute tegemisel peamiseks motivaatoriks. Aga kuidas me teame, kas olukorrad, millest end leiame, või inimesed, kellega kohtume, toovad meile ikka rohkem armastust? Süda teab. Süda tunneb eksimatult ära selle, mis aitab meil liikuda armastuse poole.
Loe lisaks

Salapaik südames

Küllap on igal inimesel olnud lapsepõlves mingi salakoht, olgu selleks onn puu otsas, puuriidatagune või trepialune. See on koht, kus laps on saanud end hästi ja kindlalt tunda, lubanud unistustel lennata. Kes on lugenud Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“, see teab, millest ma räägin. „Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline.“ See on koht, kus kõik on võimalik!
Loe lisaks

Parima päeva rütmis

„Sinu parima päeva loomine on su enda kätes,“ on üks lootusrikas ütlemine. Ma polegi vist kunagi mõelnud, millest minu parim päev koosneb või mis annab mulle tunde, et nüüd on see päev käes! Mis küll paneks mind Betti Alveri moodi imestama: „Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? / Ma kuulutan su sekundid kõik imeks / täis iluehmatust ka täna hommikul.“
Loe lisaks

Vanematega igaveseks seotud

„Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,“ kuulen teraapiaklientide suust sageli. „Ma ei taha oma isast midagi kuulda. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku eemale!“ teatab nii mõnigi mees resoluutselt. Tundub, et sellisel juhul vanematele solvunult koha kätte näitamine, neile selja pööramine või nende unustamine toob lahenduse, kuid tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hinge tasandil tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi lõigata ei saa.
Loe lisaks

Iga teekond alaku südamest

Hiljuti seisis mul ees kohtumine hädas oleva tuttavaga, kes vajas mu abi. Ma ju tean, mida tähendab see, kui depressioon maadligi vajutab. Olen seda õppinud ja omal nahal kogenud. Aga ühtäkki tundsin, et olen aitamisega ummikus. Mida oskan ma oma tuttavale soovitada? Milliseid praktilisi harjutusi võiksin temaga läbi teha, et ta ometi august välja pääseks? „Ava oma süda!“ soovitas mulle mu teraapiaõpetaja. „Sa ei pea midagi tegema. Ole tema jaoks lihtsalt kohal ja ava oma süda.“ Läksin kohtumisele, hinges kergus. Tegelikult ma ju tean, et lahendus on südames alati olemas.
Loe lisaks

Meis tantsib igatsus

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

Loe lisaks

Elus olemise müsteerium

Lugesin mõni aeg tagasi D. Gershoni ja G. Straubi raamatust “Enese teostamine” inimesest, kes valdab elus olemise müsteeriumi. See väljend kummitab mind siiani. Kui müsteerium tähistab midagi, millest on ratsionaalse mõistusega keeruline aru saada, siis võib vist öelda, et inimene valdab elu saladust.
Loe lisaks

Eesmärgivaba elu

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.

Loe lisaks