Möödunud sajandi üks tuntumaid psühhoterapeute dr Albert Ellis võtab inimeste peamised absolutistlikud nõudmised kokku nii: 1) mul peab hästi minema, 2) sina pead mind hästi kohtlema, 3) elu peab lihtne olema ja pakkuma mulle seda, mida ma tahan.

Me ei pruugi taolisi nõudmisi alati häälega välja öelda – vahel on need alateadlikud ja pesitsevad sügaval me sees –, kuid sellegipoolest mõjutavad nad meie suhtumist ja käitumist ning toovad oma jäikuse tõttu kaasa rahulolematuse, pettumuse ja ärevuse. 

Liigkõrged ootused

On normaalne seada elus eesmärke, püüelda tublide saavutuste poole, pälvida teiste inimeste lugupidamist ja loota, et asjad sujuvad. Enamasti on meil üsna realistlikud ootused: et partner pühendaks meile oma aega, et laps saaks koolis hästi hakkama, et tervis püsiks hea, et töö pakuks rahuldust ja ülemus peaks meist lugu. Pole ju palju tahetud? Kuid elu ei pruugi siin meiega sugugi ühte meelt olla. Paratamatult tabavad inimesi haigused, lahkuminekud, töised või perekondlikud ebaõnnestumised, meid veetakse alt või jäetakse maha. Hoolimata tervest mõistusest, mis ütleb, et kõik siin ilmas ei lähe nagunii meie ettekujutust mööda, seame ikkagi kõrged ootused: ma pean kõigega toime tulema, ma ei tohi mingil juhul alla vanduda, ma pean kõigiga hästi läbi saama! Sarnased nõudmised esitame ka teistele: ülemus peab mind tunnustama, abikaasa ei tohi mind maha jätta, laps peab mind kui vanemat austama, nad ei tohi minuga niimoodi käituda! Niisuguse peab-mõtteviisiga loome illusiooni, et suudame kujunenud kaoses mingitki eneseväärtust alal hoida ja käest läinud olukorra üle kontrolli säilitada. See annab tunde, et kõik pole veel kadunud: kui ma end tõsiselt kätte võtan, pingutan ja võitlen, siis lähevad asjad lõpuks ikkagi nii, nagu ma tahan.

Kui aga asjad ei lähe nii, nagu „peab“, toob see kaasa pettumuse ja ärevuse. Valdav enamik ärevushäirega hädas olevaid inimesi on endale just taolised peab-reeglid kehtestanud. Äreva inimese jaoks on väga tähtis, et ta saaks kõigega perfektselt hakkama, et ta meeldiks kõigile. Kuid paradoksaalsel moel ei aita endale seatud liiga kõrged nõudmised parema enesetunde kujunemisele kaasa, vaid kasvatavad hirmu ebaõnnestumise ja pettumise ees veelgi. See omakorda aga kasvatab ärevust.

Hullemal juhul satub asjade kulus pettunud inimene viha ja kättemaksuiha küüsi. Kirjanik André Maurois on öelnud, et kõik, mis on kooskõlas meie isiklike soovidega, tundub olevat tõsi; kõik, mis neile vastu räägib, ajab meid raevu. Ja vahel on see raev päris ehmatav. Seda on kogenud need, kes on kokku puutunud oma „õiguste“ eest võitleva mahajäetud eksabikaasaga. Selles võitluses on kõik vahendid oma tahtmise saamiseks lubatud.  

Sandistav türann

„Ma pean selle töökoha saama, vastasel juhul olen ebaõnnestunud!“ „Ma ei tohi mingil juhul eksamil läbi kukkuda, sest muidu varisevad mu plaanid kokku!“ „Mu abikaasa ei tohi mu juurest ära minna, sest ma ei ela seda häbi üle!“ Need on väga kõrged nõudmised! Ja kui sa siis soovitud tööd ei saa ehk üle enda seatud lati hüpata ei jaksa, oled endas pettunud ja tunned ärevust. Kui abikaasa sind hoolimata kõigest maha jätab või eksamikomisjon läbi kukutab, oled rahulolematu ja õnnetu.

Kuna sinu usk ütleb sulle, et sa pead heaks enesetundeks ja õnnelik olemiseks igal juhul oma tahtmise saama, siis kulutad tohutult aega ja energiat, püüdes olukordi ja inimesi muuta, ning mõistad hukka selle, mis su ettekujutusega ei sobi. Sul on solvumise ja pettumise paine all keeruline selgelt mõelda ja lahendusi otsida, see ei lase sul öösiti magada. Kui muud varianti enam ei näe, hakkad kättemaksu hauduma: „Ta peab lõpuks ometi aru saama, kuidas asjad käivad!“ Teeb see sind õnnelikumaks? Ei tee. Pinge ja ärevus aina kasvavad, sa muutud üha õnnetumaks ja on oht, et kaotad ses võitluses viimsegi eneseväärikuse.

Sisemine vastupanu ja võitlus kutsuvad esile stressi ka füüsilises kehas – õlgadesse ja selga tuleb pinge, kõhus on raskustunne, süda ja pea valutavad ning immuunsüsteem on üle koormatud. Nii saabki su elust kannatus. Ega psühhoanalüütik Karen Horney ilmaasjata juba eelmise sajandi 50-tel öelnud, et „peab“ on inimest sandistav türann. 

Kuidas nad ometi saavad?

„Kuidas ta sai ometi mulle niimoodi teha?!“ hüüatavad teraapiaseansil abikaasa poolt maha jäetud naised, laste kasvatamisest kõrvale jäetud isad, ülemuse poolt solvatud töötajad ja muidu elu hammasrataste vahele jäänud inimesed.

Tõepoolest, kuidas nad ometi saavad meile niimoodi teha? Lühike vastus on: lihtsalt saavad.

Me ei saa panna elule ja teistele inimestele kohustust olla meie jaoks sobivam ning vastata täiuslikult meie ettekujutustele ja nõudmistele. Nii nagu sinul, on ka su abikaasal õigus valida, kas armastada sind või mitte. Ta ei pea seda tegema. Tal on õigus sind südame põhjani jumaldada ja kätel kanda, kuid samamoodi on tal õigus sulle selg pöörata ja sobivama partneri otsinguteks minema kõndida.

Muidugi on tore, kui ülemus märkab sind tunnustada, aga kui sa paned kõik lootused end hästi tunda vaid sellele ja lubad juhi mühaklikkusel oma eneseväärtust mõjutada, siis leiad end peagi koos teiste „ohvritega“ kohvinurgas mõttetut tööd ja nõmedat ülemust kirumas.

Dr Albert Ellis ütleb irooniliselt: „Mitte keegi maamunal pole kohustatud sinu soove järgima – kui sa just neile püssitoru kuklasse ei pane ja neid selleks ei sunni. Ja isegi sel juhul võivad nad valida surma.“ 

Mõtted loovad reaalsuse

Enamik inimesi ei tea, et nende häirivad tunded on tekitatud nende enda mõtlemisest. Ükski sündmus, olukord või inimene ei põhjusta sinu tundeid, need on vaid reaktsioon su enda mõtetele. Ma pean, ma ei tohi, tema peab, ei ole võimalik – need on just sedasorti mõtted, mis sind pettumuse, ärevuse ja stressi hukutavasse lõksu meelitavad.

Me ei saa mõjutada paljusid olukordi oma elus, kuid me suudame mõjutada seda, kuidas nendesse olukordadesse suhtume. Kui teele tulevad takistused, mis ei lase meil oma eesmärke saavutada, on normaalne, et oleme õnnetud, tunneme pettumust ja pahameelt. Probleem tekib siis, kui näeme lahendusvariantide seas vaid enda soovitud varianti ning klammerdume sellesse kui ainuvõimalikku. Vaata asjade peale avarama pilguga! Abikaasa, ülemuse või laste käitumine võib küll vahel teha väga haiget, olla kokkulepitud reeglite või antud tõotuste valguses sobimatu, aga see ei väära fakti, et neil on õigus käituda oma soovide ja vajaduste kohaselt.

Meil ei ole võimet määrata, kuidas asjad peaksid minema. Me ei saa välistada ühtegi lahendusvarianti. „Kõik on võimalik“ – seda palju korratud ütlust ei peaks kasutama ainult siis, kui oleme uue ootuses põnevil, vaid ka juhtudel, kui elu meile oma kõige karmimat palet näitab.

„Ma tahtsin hirmsasti seda töökohta, kuid jäin sest ilma. Väga kahju! Aga see ei tähenda veel, et olen professionaalses mõttes ebaõnnestunud. Nüüd ma tean, mida teinekord teisiti teha ja kuidas end töövestluseks paremini ette valmistada.“

„Ma kukkusin eksamil läbi ja see lõi mu plaanid uppi. Ma vajan aega, et sest toibuda. Aga võib-olla on aeg vajalik hoopis selleks, et midagi täiesti uut saaks mu ellu tulla?“

„Mu mees läks teise juurde. Mu enesehinnang on saanud meeletu hoobi ja vahel on tunne, et ma ei kõlba enam millekski. Aga loodetavasti tunnen ma end mõne aja pärast jälle paremini, sest mahajätmine ei tee minust veel vähem väärtuslikku inimest.“ Kõik on võimalik. 

Arukus ja alandlikkus

Loomulikult tuleb alati esimese sammuna endalt küsida: kas ma saan midagi olukorra muutmiseks teha? Nii kaua, kui saad, tee seda! Aga kindlasti küsi ka endalt, kas oma soovist või tõekspidamisest kinnihoidmine muudab sind õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks, laseb sul end tunda väärikalt või tuleb sul siin lõivu maksta. Kui terve mõistus ütleb, et sa seisad vastamisi millegagi, mida hetkel mõjutada ei saa, siis lõpeta võitlus ja lepi tegelikkusega!

Leppimine ei ole sama mis allaandmine. Leppimine tähendab, et hoolimata kehvast enesetundest ja sisemisest vastuseisust aktsepteerid sa ikkagi asjade käiku. „Praegu on nii,“ on mantra, mida ma endamisi ikka ja jälle kordan. Oleks rumal jätkata noa ihumist, kui see enam teravamaks minna ei saa, nagu tähendatakse taoismis.

Jah, ka arukus kulub meile siin ära. Pole harvad juhud, kui võitlus tuleb lõpetada ilmses kaotusseisus. Siis niutsub pettumus nagu peksasaanud koer su sees: „See on ebaõiglane! Nii ei oleks pidanud minema!“ Sellisel juhul on leppimine tõepoolest suur hingeline pingutus. Raamatu „Kaheteistkümnekesi jumalate vastu“ autor William Bolitho lohutab meid siin nii: „Kõige olulisem oskus elus pole oma võitudest kasu saada. Sellega saab hakkama iga tohman. Tõeliselt väärtuslik on oskus kasu saada oma kaotustest – see vajab nutikust ning eristab tarka inimest rumalast.“

Leppimine nõuab ka alandlikkust – sa tood tähelepanu teiselt inimeselt enda sisse ja sead oma tõekspidamised ja seisukohad kahtluse alla. Ning hoolimata sellest, et sa toimunut lõpuni mõista ei suuda (või ei taha), aktsepteerid reaalsust sellisena, nagu see parajasti on.

Kui sa taipad, et pole ühtegi tegelikku põhjust, miks sa peaksid oma tahtmist saama, kui näed oma lahendusvariandi kõrval teisigi tõenäolisi lahendusteid (pea meeles: kõik on võimalik!), siis annad endast lihtsalt parima ning seejärel taandud ja lõpetad võitluse. Pealegi, sinu soovi mittetäitumises pole enamasti midagi hirmsat – sa jääd elama ja see ei tee sinust vähem väärtuslikku inimest. Nii pääsed kannatamisest, hoiad oma tervist, säilitad sisemise rahu ja eneseväärikuse.

Artikkel ilmus 2018. aasta aprillis ajakirjas "Eesti Naine".

*** *** ***

Sarnasel teemal on ka need kaks lugu:

• "Leppimise puhastustuli"
  
• "Tants usalduse ja hirmu vahel"
  

Loe ka kolleeg Jana Reidla artiklit elutervetest sisemistest piiridest: "Kust läheb sinu piir?"