Kui sa lood midagi – kirjutad raamatut, pead blogi, teed lilleseadeid
või kood salle-mütse – ja plaanid seda teistelegi
lugemiseks-vaatamiseks-ostmiseks pakkuda, siis on sulle tuttav teatud
sorti hirm, mis loometööga kaasas käib. Mis siis, kui see, mis ma olen
valmis teinud, ei meeldi inimestele? Mis siis, kui nad naeravad mu
välja? Või lihtsalt ignoreerivad? Äkki olen liiga
avameelne/naiivne/edev? Võib-olla ei oska ma end arusaadavalt
väljendada? On mul üldse midagi huvitavat pakkuda? Keerulised küsimused!
Igasugune loomine tähendab endast suure tüki välja andmist ja see paneb meid silmitsi seisma enda sees olevate hirmudega. Neid hirme pole võimalik ignoreerida, sest nad annavad end selgelt tunda iga kord, kui looja vaid proovib ette kujutada, kuidas tema publik või klientuur võiks ta loometöö vastu võtta. Aga vaid järele proovides ja riskides suudame oma unistusi ellu viia ja oma andeid täies ilus rakendada. Tuleb olla julge! Aga oleme inimesed ja inimeseks olemisega käivad kaasas igat sorti hirmud.
Hirmuga koos pole mugav ega kerge, kuid kui sa pole valmis tema olemasolu aktsepteerima, ei pääse sa elurännakul kunagi kaugemale oma tavapärastest piiridest. Sa ei leia end põnevatest olukordadest ega kohtu meeliköitvate inimestega. Siis sa mängid elu elamise asemel.
Loen Elizabeth Gilberti raamatut Big Magic. Creative Living Beyond Fear. Maailmakuulus kirjanik, kuid temagi peas on enne iga (auhinnatud ja ülemaailmset kuulsust toonud!) raamatu ilmumist needsamad ennast torpedeerivad küsimused! Aga kui sees midagi suriseb, sügeleb, kibeleb ja väljapääsu otsib, siis oleks tark sellele "miskile" võimalus anda.
Gilbert on leidnud lahenduse: ta on loonud oma hirmuga suhte. Mitte küll teab mis aupakliku, aga siiski suhte, mis aitab oma idee või unistuste poole liikuda. „Kallis Hirm, Loomingulisus ja mina plaanime minna koos reisile,“ ütleb ta oma hirmule. „Ma saan aru, et sinagi tahad meiega liituda, sest sa oled seda ju alati teinud. Ma teadvustan, et sinu arusaamise kohaselt on sul minu elus vaja ära teha tähtis töö. Ja sa võtad oma tööd tõsiselt. Ilmselt on sinu ülesanne kutsuda minus esile totaalne paanika, millal iganes ma kavatsen ette võtta midagi huvitavat, ja luba mul öelda: sa oled oma töös suurepärane. Niisiis, jätka oma tööd, kui tunned, et pead, kuid mina kavatsen teha oma.“ Kirjanik aktsepteerib Hirmu eesmärki ja innukust, kuid seab omad reeglid: „Sul on siin sõidukis oma koht, sa võid avaldada arvamust, kuid tea, et sul ei ole hääleõigust. Sul ei ole õigust puutuda teede kaarti ega teha ettepanekuid ümbersõiduks, sul pole õigust näppida temperatuuri nuppu. Sul pole isegi õigust puutuda raadiot! Kuid eelkõige, mu kallis semu, on sul absoluutselt keelatud roolis olla.“ Ja nii nad kolmekesi – Kirjanik, Loomingulisus ja Hirm – sõitu alustavadki, ühes sõidukis, ühe sihi poole. Hirmuga koos pole mugav ega kerge, kuid kui sa pole valmis tema olemasolu aktsepteerima, ei pääse sa elurännakul kunagi kaugemale oma tavapärastest piiridest. Sa ei leia end põnevatest olukordadest ega kohtu meeliköitvate inimestega. Siis sa mängid elu elamise asemel.
Vastused puuduvad