Omaksvõtmine toob rahu
Igasugune vastuseis ja võitlus väsitab ja kurnab. Stressihormoonid möllavad organismis ja kurnavad pidevalt pinges keha. Ja lõpuks võtab võimust mõni füüsiline häda: seedimine on häiritud ja kõht valutab, kael ja õlad on pinges ja pea valutab, maos on haavandid, süda on paha, vererõhk on kõrge. Võitluse asemel on kergendav ja tervendav vaadata tõele näkku ja võtta omaks see, mis on – armastada end just sellisena, nagu olen, suhtuda teistesse inimestesse sallivuse ja kaastundega, lasta jõgedel voolata ja mitte püüda voolu suunda muuta. Omaksvõtmine toob rahu. Aga sellest on palju kergem rääkida, kui seda tegelikult teha. Tunnistada tegelikkust sellisena, nagu see on, on väga suur pingutus, sest see nõuab vanadest mõttemustritest ja
käitumisharjumustest loobumist, see nõuab illusioonidest lahtilaskmist ja valmisolekut seista silmitsi kaotusvalu ja pettumusega.
Ma tahan! Ma ei lepi!
Lugesin hiljuti ühest õnneteemalisest raamatust, et inimesel on kõige keerulisem tulla toime iseendas pettumisega. Võtame või abielutõotuse. Lubame teineteise jaoks olemas olla nii parematel kui halvematel aegadel, nii rikkuses kui vaesuses, nii haiguses kui tervises, kuni surm meid lahutab. Sel hetkel loodame siiralt, et meid õnnistatakse vaid paremate päevade, rikkuse ja tervisega. Aga võta näpust! Ühel päeval saab tõde meid kätte – see polnudki see elu, mida lootsime ja plaanisime. Illusioonid purunevad ja on väga keeruline leppida faktiga, et meiegi ellu kuuluvad mured, haigused ja kaotused. Kas ma olen tõesti teinud vale valiku? Kas ma ei saanud jälle hakkama?!
Mõnel päeval läheb tegelikkuse omaksvõtmine kergelt. Sa näed hea välja, lapsed ja abikaasa käituvad hästi, raha jätkub, kodu on korras ja auto töötab. Sa tead, mida päevalt oodata ja see meeldib sulle. Teistel päevadel ei pruugi see nii hästi õnnestuda. Midagi juhtub, asjalood muutuvad ja kriis ongi käes. Kõige lihtsam on sellest aru saada, kui mõtled olukorrale oma elus, mil sul on tulnud kellestki või millestki lahkuda: lähedase inimese surm, abielulahutus, lapse lahkumine kodust, raha, karjääri või maine kaotamine, unistuste purunemine. Kaotusega pole lihtne leppida. Me kaitseme end muutuse eest, püüame seda eitada ja selle vastu võidelda. Ma tahan, et kõik oleks nii, nagu oli enne! Tahan, et probleem kiiresti laheneks. Tahan teada, mida tulevik toob, et tunda end kindlalt. Selline olukord tekitab aga suure pinge. Võime kaotada füüsilise ja vaimse tervise, turvatunde, enesevalitsuse ja eneseväärikuse. Theo Fisher („Wu Wei. Tao elukunst“) ütleb, et just sügava eksistentsiaalse kriisi puhul tasub meeles hoida, et pööre paremuse poole saab tulla alles siis, kui lõpetame võitluse enda sees.
Leppimine ei tähenda tegutsemisest loobumist
Kuidas me enda sees võitleme? Me keeldume reaalsust tunnistamast: „See pole võimalik!“ või teeskleme, et antud olukord ei lähe meile üldse korda: „Mul ükskõik. Mina saan alati hakkama.“ Minul tuleb ratsionaliseerimine väga hästi välja: „Noh, küllap nii ongi kõige parem. Pealegi, oleks võinud ju palju hullemini minna.“ Üsna tüüpiline strateegia on sööstmine tegutsemisesse: kes sukeldub üle pea kaela töösse, kes vuhib kokkukukkumiseni trenni teha, kes asub koristama. Aga me võime ka vihastada ning süüdistada ennast või teisi. Kõik see on vaid kaitsekilbiks, et mitte tunda valu ja pettumust enda sees.
„Mida sa sellega öelda tahad, kui soovitad leppida ja mitte
võidelda? Kas ma peaks jätma kõik probleemid sinnapaika ja, käed rinnal risti,
lihtsalt ootama, mis saab?!“ küsivad minult nördinud
ma-pean-kõigega-hakkama-saama inimesed. Ei, sugugi mitte. Muidugi tuleb teha,
mis teha annab, võtta vastutus ja anda endast parim, et probleem lahendada. Kuid
siin on kaks „aga“. Esiteks, me asume lahendama ja tormame võitlusse sageli ka
siis, kui meil pole olukorra muutmiseks võimalik midagi teha. Või vähemalt
hetkel pole võimalik midagi ette võtta. Teiseks, on oluline vahe, kas asud
probleemi lahendama äreva meele ja pinges kehaga, hambad ristis ja käed rusikas
– ma pean!
–,
või teed seda rahuliku meele ja leppimisega. Nii oled hoopis teises seisundis –
positiivselt häälestatud, hirmuvaba ja vastuvõtlik. Oled avatud ja valmis vastu
võtma häid ideid ja lahendusi ning jaksad kuulata, mida teised inimesed sulle
soovitavad. Sellises seisundis tegutsemine toob märksa paremaid tulemusi.
Rõõmus mäng või hädaorg?
Taoismis on tore ütlemine: „Elu võiks olla rõõmus mäng, mitte raske ja ennast haletsev rännak läbi hädaoru.“ Kui ma märkan, et olen jälle võitlusse asunud – tõmban kopsud õhku täis, valmistun sõna võtma ja vahel ka vestluspartnerile kohta kätte näitama, siis tuleb see ütlemine mulle meelde. „Kadi, veel üks samm ja sa oled asunud raskele ja haledale rännakule läbi hädaoru,“ ütlen ma siis endale. Nüüd hingan sügavalt sisse ja võtan või vähemalt püüan võtta teise kursi: hästi, ma ei saa sellest, mis praegu toimub, aru või see ei meeldi mulle sugugi, aga las ta olla! Las ta praegu lihtsalt olla. On, nagu on. (Selle koha peal on hea sügavalt sisse hingata.) Meil kõigil tuleb õppida endale ütlema: „On, nagu on. Praegu ei saa ma midagi ette võtta. Ma lasen asjadel lihtsalt olla.“ (Veel üks sügav hingetõmme.) Ja siis, kui oled lõdvestunud ja võitlusest loobunud, märkad, et lahendused jõuavad ise su juurde, õiged uksed avanevad just õigel ajal.
Võti on rahulik meel ja keha
Kuidas sellist hoiakut
harjutada? Kõige töötavam on muidugi meditatsioon – sa jälgid ärksalt kõike ega
anna hinnanguid. Ükski mõte ega tunne pole hea või halb, vaid see lihtsalt on. Suurepärane leppimise kool!
Vastused puuduvad