Millal siis saame rääkida söömishäirest? Kõhu ägisemiseni täissöömisest või katsest kaalust alla võtta saab häire siis, kui see hakkab kahjustama inimese füüsilist tervist või igapäevast toimetulekut. Söömishäire puhul muutub söömine elu põhisisuks ja painavaks kinnisideeks ning hakkab mõjutama inimese kõiki valikuid. Elu varjutab range kontroll, enesedistsipliin, täiusetaotlus ja rahulolematus iseendaga.

Pilt on tõsiseks tegev

Söömishäiretega inimeste arv aina kasvab. Häire algab tavaliselt nooruses, teismeeas ning avaldub eelkõige neil, kelle elukutse või hobi nõuab kõhnust nagu modellid, tantsijad ja sportlased. Eesti kohta on uuringud välja toonud hirmuäratavad numbrid: söömishäirete algus on nihkunud järjest varasemaks – häire tunnuseid esineb juba 9-10-aastaste seas; üle poole 15-18 aastastest näljutavad end või teevad ekstreemselt trenni, et kehakaalu vähendada.

Niisuguse käitumise tulemused aga võivad olla väga tõsised. Lisaks äärmuslikule kõhnumisele või ülekaalule on söömishäire tulemuseks masendusmeeleolu, ärrituvus, ärevus, keskendumisraskused, seedeprobleemid, neeru- ja maksahaigused, südame rütmi häired ja lastel ka kasvu seiskumine.

Trenn ja rammus kõhutäis kordamööda

32 aastane Eeva meenutab, kuidas tema söömishäire alguse sai: „Olin 11-12 aastane. Täna arvan, et ma polnud sugugi ülekaaluline, aga ema ja vanaema arvates oleksin pidanud ilmutama rohkem iseloomu ja oma välimuse, seal hulgas kehakaalu eest suuremat hoolt kandma. Tegin iga päev trenni. Mul oli oma kindel programm, mille pidin läbi tegema ükskõik millise hinnaga. Suur koormus tegi kõhu hirmus tühjaks. Vitsutasin siis suure taldrikutäie rammusat sööki ja lauast tõustes läksin joonelt jooksma või suusatama. Isegi jõulu- või sünnipäevalauast läksin otse trenni. Nii pendeldasin pidevalt näljutamise ja liigsöömise vahel. Mõne aja pärast hakkasin sööma üksnes lahjasid toite, kuid polnud harvad juhused, kus sõin söögikordade vahel salaja ära pool kodus küpsetatud leivapätsist. Siis oli periood, mil võtsin hommikuti kroomitablette, et kaoks magusaisu. Päeval sõin tüki leiba, õhtul jälle kroomitablett. Kilod muudkui kadusid, kuid tulemuseks oli pidev nõrkus, peavalu, hommikuti tundsin ärevust ja koolis ei suutnud keskenduda. Kahe kuu pärast kadus menstruatsioon. Aga sõbrannad kiitsid: „Oi, kui kena ja sale sa välja näed!“ ja mina pingutasin edasi. Kuna toidud olid tehtud suhkruasendajaga, siis panin põntsu oma maksale ja mu nägemine muutus kehvaks. Lõpuks tabas mind südamelihase põletik, millega jõudsin ka arsti ukse taha. Söömishäire diagnoosi mulle tookord ei pandud.“

Nagu näha Eeva näitest, võivad söömishäire tulemused olla vägagi tõsised. Mida ette võtta? Spetsialistide poolt antud juhistes soovitatakse söögipäeviku pidamist, kalorite arvestamist, suhkrust hoidumist, endale tegevuse otsimist ja sportimist. Söömishäirete kompleksse ravi eesmärgiks on söömiskäitumise ja kaalu normaliseerimine, kehaliste vaevuste ravimine ja psüühiliste sümptomite leevendamine. Hoopis teistsuguse vaatenurga annab aga Geneen Roth, kelle raamat „Naised, toit ja jumal: ootamatu tee peaaegu kõige juurde“ ilmus mõni aeg tagasi ka eesti keeles.

Sundsöömine kui põgenemine iseenda eest

Lõpeta enda muutmine ja ole sina ise! kõlab raamatu peamine sõnum. Unusta lõputud dieedid, kalorite arvestamine ja teiste nõuanded. Selle asemel saa tuttavaks iseendaga, oma tõelise sügava olemusega ja enda vajadustega. Teadvusta end igal hetkel! Roth kirjutab: „Kui sundsöömine üldse midagi tähendab, siis tähendab see enda hülgamist, kui elu läheb raskeks. Kui me ei taha märgata, mis toimub. Sundsöömine on eemaldumine olukordadest, mis pole sellised, nagu me tahaksime.“

Uuringud on näidanud, et söömishäiretega inimeste elus on sageli enne haigusnähtude väljakujunemist olnud keerulisi ja haigettegevaid sündmusi – elukohavahetus, abielulahutus, lähedase raske haigestumine või surm, vägivald vms. Iga selline sündmus võib olla psüühikale raske koorem. Kui me seda ei märka ja selle lahendamisega ei tegele, jääb valu meie sisse. Ja valu „raviks“ kasutame söömist.

24 aastast Jannet tabab söömishoog siis, kui järjekordne suhe on purunenud. „Tunnen hinges suurt valu ja tühjust, mille eest põgenemiseks ei oska muud teha, kui end kurguni täis süüa. Vahel võtan söögi kõrvale ka üsna suure koguse alkoholi. Ma ei saa aru, mida ma suhtes valesti teen? Ma ei taha jälle üksi olla!“ ahastab noor naine.

Kuid alati ei pruugi tõukeks olla konkreetne sündmus. Eeva arvab, et teda ajendas end näljutama eelkõige suur täiusetaotlus ja tähelepanuvajadus. Ta tahtis kangesti kõigile, eelkõige aga emale meeldida ja unustas nii iseenda kui oma vajadused.

Lootus, et miski väljaspoolt päästab

Mida peab Roth silmas, kui ta ütleb, et me hülgame end? Me ei kuula ennast, ei pane tähele, mida vajame, millest puudust tunneme. Selle asemel põgeneme ja sukeldume söömisesse, sest enda sisse vaatamine, oma tõeliste vajaduste selgitamine ja sisemise valuga kontakti loomine on ebamugav, sageli ka hullult haigettegev. Kui Roth viib läbi laagreid sundsööjatele, siis kuuleb ta osalejatelt sageli taolisi mõtteavaldusi: „Parem pean järgmist dieeti, parem teesklen, et asi on tahtejõus ja õige toidu söömises. Parem võtan veel tuhat korda kaalus maha, kui et vaatan tõelist ennast, kui et teen midagi iseenda teadvustamiseks, iseenda tundmaõppimiseks, kui et saan teada, mida ma tegelikult usun elu, armastuse ja Jumala kohta.“ Me põgeneme selliste hetkede eest, kasutades kõikvõimalikke viise – alkohol, sigaret, suhtlemine, treenimine, söömine, seks... Seda kõike selleks, et me ei peaks tundma valu olukorras, millest ei saa kenasti välja tulla. Janne mäletab kooliajast vanemate joomatuure ja isa vägivaldust. „Küllap on just need kogemused õpetanud mind endasse sulguma, kõige ja kõigi eest põgenema. Väiksemgi vastuolu sõbraga sunnib mind igasuguse suhtlemise eest põgenema, sest ma ei usu, et saan hakkama. Just nagu lapsepõlvekodus – lukustasin end oma tuppa, kükitasin seina äärde maha, hoidsin silmad ja kõrvad kinni, et ei peaks nägema ega kuulma. Nüüd istun üksi kodus, kardinad akende ees, olen masendunud ja käin külmkapi vahet,“ tõdeb ta.

Meditsiin ja toitumisspetsialistid otsivad pingsalt ülekaalulisuse põhjusi. On pakutud ebaregulaarset söömist, suhkruga liialdamist, kartuli ja liha samaaegset söömist, hormonaalseid häireid, pärilikkust jm. Kuid kõik see on põhjuse otsimine endast väljastpoolt ehkki vastus on, nagu elus sageli, me endi sees. Roth kirjutab: „Asume palavikulise kirega iga uue asja kallale, kuna meil puudub huvi oma jalgadel seista. Selle taga on veendumus, et „ma olen võimetu selle probleemi osas midagi ette võtma“ ning soov, et meiega midagi tehtaks; tahame, et keegi teine meid aitaks.“ „Haarasin tõepoolest kinni igast uuest dieedist, igast treeningprogrammist,“ meenutab Eeva. „Ma lausa neelasin igasuguste toitumistegelaste ja personaaltreenerite kirjutisi, proovisin kõike ja tüdinesin kiiresti kõigest.“ Ka Jannel on perioode, mil ta treenib tugevalt viis korda nädalas, süües samal ajal antidepressante, et koormusele vastu pidada. „Siis torman järjekordsesse suhtesse. Olen ülepeakaela armunud, klammerdun ja ootan, et mees mu probleemid lahendaks.“ Kuid nii kaua, kui otsime vastust endast väljast poolt, on meie pingutused määratud läbikukkumisele.

Teadvusta end igal hetkel

Mis oleks, kui sa vabaneksid söömissõltuvusest? Sa elaksid paremini, oleksid rahulolevam ja õnnelikum, su tervis oleks korras, sul oleks rohkem energiat ja sa jaksaksid rohkem. Oled ju seda väärt? Millest siis alustada? Ikka kõige olulisemast – enese teadvustamisest.

Me sirutame käe söögipala poole sageli ka siis, kui kõht pole üldse tühi. Põhjuseks on sees näriv uss – rahulolematus, ärritus, tühjus, üksildus vms. Ja sügavamale minnes leiame eest hirmu, et meid võidakse hüljata või ei armastata piisavalt või me polegi armastust väärt.

Eeva tõdeb kurvalt: „Ma ei mäleta, et ema oleks mind kallistanud. Ma ei mäleta, et ta oleks mulle öelnud, et armastab mind. Toit oli küll laual ja toad puhtad, kuid kõige selle kõrval polnud emal aega või tahtmist mind süles hoida. Eks tol ajal oligi valdav mõtteviis – õige naine on see, kes on hea perenaine. Soojusest ja helluse vajadusest ei räägitud. Usun, et turvaliselt ma end tol ajal küll ei tundnud. Et „tasemel olla“, tuupisin koolis hullult ja püüdsin igal alal olla ülitubli.“

Turvatunde ja sisemise tühjuse täitmiseks sobib aga hästi rammus amps. Kui sel samal hetkel, mil käsi sirutub koogi järele, peatud hetkeks, oled tõeliselt kohal ja pöörad tähelepanu iseenda sisse, siis suudad vahet teha, kas oled näljane või hoopis väsinud, kas tahad süüa või hoopis kallistada ja sülle pugeda. Võib ehk olla, et sa ei tahagi küpsist, vaid tunnet, et sul on lubatud tunda end hästi, et sa oled naudingut väärt?

Oluline on siin oma keha kuulamine. Just keha ütleb, kas koged hetkel nälga või on kõht täis; keha kuulates märkad vahet mõnusal söögijärgsel rahulolul, mil keha lööb nurru, ja kurguni täis oleku tundel, mis vajutab su vastu maad. Kui sa oma keha ei kuula, on kõik sundsöömise lõpetamise katsed läbikukkumisele määratud.

Jah, selline enese teadvustamine pole lihtne. Esiteks saad sa teadlikuks asjaoludest, mis võivad teha haiget ja meenutada minevikust midagi, mida sugugi mäletada ei taha. Teiseks vajab niisugune igal hetkel iseendas kohal olemine igapäevast harjutamist, enesedistsipliini. Roth kirjutab: „Kaaluprobleem on etteaimatav. Me teame, mida kaaluprobleemide tekkides teha – piitsutada end, süüdistada end, süüa vähem sõõrikuid. Kuid tühjusse sisenemine, selle tervitamine, selle kasutamine enda paremaks tundmaõppimiseks, oskus eristada väljamõeldisi tegelikust tunnetamisest – see on juba radikaalne.“

Uuri ja väljenda oma tundeid

Kui me oma tundeid ei teadvusta, vaid tõrjume neid ja püüame nad kuskile sügavale enda sisse peita, siis hakkavad tunded me elu juhtima – hirm tõmbab ligi hirmutajaid, viha kutsub esile vihapurskeid. Pema Chödrön („Kui kõik variseb kokku“) kirjutab, et negatiivne tunne pole mitte halvaks uudiseks, vaid väga selgeks hetkeks, mis näitab meile, millistes kohtades hoiame end tagasi. „Need hetked õpetavad meid kokkuvarisemise ja taandumise asemel elavnema ning tähelepanelik olema. Need on kui sõnumitoojad, mis selgitavad meile hirmuäratava täpsusega, kuhu oleme takerdunud. Selline olevikuhetk on parim õpetaja, olles õnneks alati meiega.“ Millist tunnet sa tunda ei taha? Mida püüad söögiga tuimestada? „Minu jaoks oli see suur läbimurre, kui 5-6 aastat tagasi taipasin, et aeg-ajalt tunnen teravat puudust armastusest ja hoolitsusest. Ega ma seda endale teadvustada ei tahtnud, selle asemel seadsin sammud poe poole, et osta jälle üks suur ja mõnus šokolaadikook. Kook söödud, tundsin süüd ja muudkui materdasin end,“ tunnistab Eeva.

Psühhoteraapias on võimalik sellistele peidetud tunnetele jälile saada. Kui uurime mis tahes üles kerkivat tunnet uudishimulikult ja leebelt, siis tunne rahuneb ja lahustub. „Ja pane tähele, et kui sa ei kasuta toitu enda välja lülitamiseks, siis tunned sa end tegelikult elusamana,“ ütleb Roth. „Ent lubades endal tunda ükskõik, mida, isegi kurbust, juhtub midagi muud, kui sa arvasid. Kui sa end maha ei jäta, siis elad teistsugust elu. Niisugust, millega kaasneb haavatavus ja õrnus ja haprus ja senine elumaastik muutub – see muutub haljendavaks, avaramaks, hingematvalt kauniks.“

Kui lõpetad võitlemise, leiad täiusliku iseenda

Roth teab omast kogemusest: „Paari esimese ampsu ajal, enne, kui oleme liigsöömisest oimetud, tundub kõik, mida tahame, võimalik olevat. Kõik, mille oleme kaotanud, on siin ja praegu olemas. Ja nii lepimegi kaotatud mina asendama toiduga. Ja kui toit on kord saanud headuse või armastuse või rahulolu sünonüümiks, valime paratamatult toidu, ükskõik, kui kõrged on panused.“ Kuid see, mida otsime – armastus, austus, kaastunne – pole koogitükis ega vaniljejäätises, otsitav on me sees.

Ära klammerdu järjekordse uue dieedi või treeningkava külge! Ära materda ega süüdista end, sest ka see on põgenemine. Uuri oma söögiga seotud mõtteid ja uskumusi, õpi end igal hetkel tähele panema, ole valmis tegelema ka ebamugavate teemade ja vanade valudega iseenda sees. Kui vaja, otsi abi – pöördu psühholoogi või terapeudi poole. Ja ühel päeval märkad rõõmuga, et sa ei vaja toitu selleks, et end armastatuna ja väärtuslikuna tunda. Sa õpid end usaldama. Sa õpid märkama, et ümberringi on piisavalt tähelepanu ja armastust ka sinu jaoks. Siis ei pea sa end rangete reeglitega piirama ega punkte kokku arvutama. Sa ei pea end muutma, sest sa oled täiuslik.

Kuidas Eeva end täna tunneb? „Noh, kui sa mind vaatad – ega ma modellikaalus küll ei ole!“ naerab noor naine iseenda üle. „Söök ja kõik sellega seonduv on praegugi mu elus tähtsal kohal – mulle meeldib süüa teha ja uusi retsepte katsetada. Aga ma ei tunne süüd, kui määrin paksu korra võid värskele leivakäärule või kui on isu koogi järele. Mind aitab kõige rohkem see, et tegelen endaga, teen mõõdukalt trenni ja aeg-ajalt osalen enesearengu koolitustel või käin psühhoterapeudi jutul. Usun, et naudin täna elu ja olen hoopis õnnelikum.“

Jannel pole nii hästi läinud. Ta kogub alles julgust, et alustada „sügavat kaevamist iseenda sees“, kus on valu ja kurbust ja sügavaid jälgi alkoholist ja vägivallast. Kuid ka Janne teab, et söömine siin ei aita. „Iseenda eest ei põgene,“ võtab ta oma kogemuse kokku.

Artikkel ilmus pealkirja all "Vabane sundsöömisest!" ajakirjas "Tervis Pluss" oktoobris 2012.

*** *** ***

Kui tunned, et söömissund on muutnud su elu keeruliseks, pöördu terapeudi poole! Ära jää selle probleemiga üksi!
Loe ka minu hea kolleegi Jana Reidla artikleid "Emotsionaalne söömine" ja "Armastus ja šokolaad".

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!