Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

Kas depressioon on tõesti (vaimu)haigus, millega tuleb leppida? Nii on arstid ja ravimifirmad meile ju korranud. Brandon Bays ja Kevin Billett aga väidavad oma raamatus „Valgus tunneli lõpus“, et depressiooni põhjuseks on hoopis harjumus emotsioone alla suruda ja end valusate tunnete eest peita. Autorid toovad välja depressiooni levinud müüdid ja näitavad meile võimalusi probleemist vabanemiseks.
Mind kõnetab see tekst väga. See ei tähenda, et ma keelitan arste mitte kuulda võtma (eriti, kui tegu on raskekujulise ja pikalt kestnud depressiooniga!), aga laiem vaatenurk tuleb kindlasti kasuks. Seepärast jagan Baysi ja Billetti mõtteid ka oma blogi lugejatega.

„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Blogides kirjutatakse  alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!

Mis sind hetkel kõige rohkem häirib? Millist muutust sa oma ellu soovid? Mis takistab sul seda saavutamast? Kellelt ja millist abi vajad? Kuidas siis oleks, kui kõik oleks hästi, milliseid mõtteid sa siis mõtleksid ja kuidas end tunneksid? Kõik need küsimused on teraapias väga olulised. Need aitavad inimesel endasse vaadata, oma tänast olukorda ja enda vajadusi selgema pilguga uurida ning seniseid mõtte- ja käitumismustreid teadvustatult muuta. Aga sageli jääb probleemidest rääkimisest väheks. Intellektuaalsest nutikusest, sõnaosavusest ja oskusest lugusid soravalt edasi anda ei piisa. Vastupidi – need võivad sel uurimisretkel saada korralikuks komistuskiviks.

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

Süda taob kui hull, hingata on raske, iiveldab…kohe ma minestan... See ei saa muu olla kui infarkt! Sääraste tunnuste korral on kindlasti arukas südamearstile aeg broneerida, kuid sageli on tegu hoopis ärevushäirega.

„Ei ole mõtet proovida,“ ütles Alice, „võimatuid asju ei saa uskuda.“ „Sa oled lihtsalt vähe harjutanud,“ ohkas Kuninganna. „Kui mina olin sinuvanune, harjutasin ma iga päev vähemalt pool tundi. Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!“*
Mis on sinu jaoks täna võimatu? Millega sa mingil juhul hakkama ei saa, pole mõtet proovidagi?

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

„Õnnelik olemisest ei piisa, õnne tuleb ka tähele panna,“ kirjutab teadusajakirjanik Stefan Klein oma raamatus „Lihtsalt õnnelik“. Ta toob näitena Itaalia psühhiaatri Giovanni Fava „hea enesetunde teraapia“, mida praegugi laialt kasutatakse.