Uue aasta kolmas päev – hea aeg teha kokkuvõte möödunust ja seada uusi sihte. Kokkuvõte on lühike: globaalselt oli pöörane aasta, aga minu elu kulges rahulikult ja sujuvalt. Oli piisavalt tööd, üksjagu toredaid taipamisi ja kohtumisi, mõned lohisevad suhted sai läbi lõigatud ja üht kallist inimest leinatud. Kass suri ka ära. Millist 2021-st ma ootan?

„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Inimene püüdleb ikka kõrgema enesehinnangu poole. Teraapiaski on see vaieldamatult teema number üks. Kuid mõni aeg tagasi kirjutas Tartu Ülikooli psühholoogiamagister Kerttu Mäger, et enesehinnangu upitamine on libe tee, sest kõrge enesehinnang võib olla seotud ka paljude negatiivsete teguritega nagu isekus, nartsissism ja enesepettus. Mäger soovitab inimestel hoopis iseendale sõber olla. Hea soovitus! Aga kuidas olla endale sõber?

On kolm erilist tunnet, mis raputavad ja tungivad sügavale kontidesse, puhastavad keha ja tervendavad hinge: ülevus, pühadus ja aukartus. Kui peatume ja lubame endal aeg-ajalt neid tugevaid tundeid tõeliselt kogeda, käime läbi justkui puhastustulest – vabaneme ebavajalikust ja samal ajal teeme enda sees ruumi uuele ja ilusale. Oma sisemisi sügavaid tundeväravaid avades saavutame parema ühenduse iseendaga ja saame olla osaduses sellega, mis on meist suurem. See aitab olla elusam.

Tundsin täna suurt väsimust suhtlemisest. Lugesin õhtul pärast tööd budistliku nunna Kankyo Tannieri raamatut „Vaikuseravi“ ja minus küpses otsus teha üks päev täiesti kõne- ja meediavaba. Televiisor, raadio ja arvuti on kinni, mobiiltelefon on välja lülitatud, kedagi jutule ei võta ja ise ühendust ei otsi. 

Hiljutisel kohtumisel kolleegidega kurtsin, et olen viimasel ajal kuidagi tülpinud. Küsimus pole nii palju füüsilises kuivõrd just hingelises väsimuses. Küsin endalt aeg-ajalt: kas töö, mida ma teen, meeldib mulle ikka veel? kas võib olla, et olen väsinud inimestest ja nende probleemidest?

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.

Virginia Satir, raamatu „A Goal of Living“ autor, on koostanud toreda eneseaustuse deklaratsiooni. Ma usun, et iga inimene võiks aeg-ajalt endale meelde tuletada, et ta on ainukordne ja väärtuslik just sellisena, nagu ta on: "Mina olen mina ise ja ma meeldin endale." Iseendale on ju mõnus meeldida?

Me tõmbame elus ligi inimesi, kes mingil moel meile sarnanevad – nad maadlevad samasuguste probleemidega, neil on samasugused väljakutsed, nende peas keerlevad samad küsimused. Minu juurde psühhoteraapiasse jõuavad sageli inimesed, kes küsivad: „Mida ma pean oma eluga ette võtma, kui see, mis on, enam ei rahulda, aga midagi uut ei oska või ei julge ette võtta?“ Just säärasesse seisu (kriisi?) jõudnud inimestele mõeldes panin kirja oma elu suure muutuse. Ehk saad sellest julgust muuta endagi elu. Või vähemalt teha algust unistamisega.