„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

Öeldakse, et inimene naudib kõige rohkem seda aastaaega, mil ta on sündinud. Ma tõepoolest naudin sügist, see muudab mu hingamise on vabaks ja kergeks. Just see ongi sügise eelis kõikide teiste aastaaegade ees: sügises on rohkem õhku. Aga on ka palju muud. 

„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Uue aasta kolmas päev – hea aeg teha kokkuvõte möödunust ja seada uusi sihte. Kokkuvõte on lühike: globaalselt oli pöörane aasta, aga minu elu kulges rahulikult ja sujuvalt. Oli piisavalt tööd, üksjagu toredaid taipamisi ja kohtumisi, mõned lohisevad suhted sai läbi lõigatud ja üht kallist inimest leinatud. Kass suri ka ära. Millist 2021-st ma ootan?

„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Blogides kirjutatakse  alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

Tundsin täna suurt väsimust suhtlemisest. Lugesin õhtul pärast tööd budistliku nunna Kankyo Tannieri raamatut „Vaikuseravi“ ja minus küpses otsus teha üks päev täiesti kõne- ja meediavaba. Televiisor, raadio ja arvuti on kinni, mobiiltelefon on välja lülitatud, kedagi jutule ei võta ja ise ühendust ei otsi. 

Viimasel kümnendil räägitakse palju ka Eestis ärksusest ehk oskusest elada teadlikult, avatult ja kohal olles. See tähendab, et oleme igal hetkel teadlikud oma mõtetest, reaktsioonidest ja liigutustest, kõigest, mis toimub meie sees ja meie ümber. Me ei söösta arutult läbi elu, vaid osaleme selles, jaksame tähele panna, vastu võtta ja tänulik olla. 

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

Dom Inácio de Loyola casa hall Abadianias on igas vanuses ja erinevast rahvusest inimesi puupüsti täis. Suur osa istub suletud silmi ja pomiseb palvet, mõni sõrmitseb palvehelmeid, mõni mudib nutust märga taskurätti. Inimesed ootavad oma järjekorda, et astuda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus ette, et leida leevendust oma hinge- või tervisehädadele.

Nii lihtne see tõepoolest ongi. Ma ei pea end teab mis kogenud mediteerijaks, aga üle kümne aasta igahommikust vaikuses iseendaga olemist on andnud mulle igatahes portsu sisemist rahu ja tasakaalu ning õpetanud keskenduma. Ma alustan oma päevi kerguse ja erksa meelega ja see, hea lugeja, on väga suur asi.

„Tööl on jälle nii palju haigeid ja neil, kes rivis, on topeltkoormus,“ kurtis hiljuti mu endine kolleeg. Mis viirus siis seekord Eestimaad vallutab? „Ei tea, kuid kõiki vaevab hirmus köha ja valus kurk. Aga eks see ole normaalne nüüd, kui ilmad jälle jahedamaks ja pimedamaks on läinud,“ ohkab mu tuttav.

Oleme mehega kaks päeva hommikust õhtuni Võrumaa kodus rassinud: ehitanud, lihvinud, lakkinud ja koristanud. Nüüd istume värskelt valminud õuelaua taga ja joome pühapäevahommikust kohvi. Mida eesootav päev meile toob?

Hiljutisel kohtumisel kolleegidega kurtsin, et olen viimasel ajal kuidagi tülpinud. Küsimus pole nii palju füüsilises kuivõrd just hingelises väsimuses. Küsin endalt aeg-ajalt: kas töö, mida ma teen, meeldib mulle ikka veel? kas võib olla, et olen väsinud inimestest ja nende probleemidest?

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.

Kõik algas majatiivast, mida psühhiaater ja psühhoterapeut Carl Gustav Jung korduvalt unes nägi. Ehitis lummas teda ja tekitas imestust. Ühel hetkel taipas Jung, et see majatiib pole midagi muud kui üks osa tema enda isiksusest, osa, mis on seni varjul olnud. Ja nii asus psühhiaater suure uudishimuga oma unenäomaja uurima.