Telekas väitsid igat sorti ennustajad, et alanud aasta on vabaduse ja muutuste aasta. Inimesed õpivad rohkem enda eest seisma ja oma elu ümber hindama ja justkui uuesti üles ehitama. Kui nii, siis saab sest küll üks vägev aasta! 

Mida õigupoolest tähendab vabadus? Milliseid muutusi sa oma ellu vajad? Nendele küsimustele peab igaüks ise vastama. Hea kolleeg Kert pakkus välja väärt abistavad küsimused, mida uue aasta alguses endalt küsida: 

• Millises suunas ma tahan sel aastal areneda ja kasvada? 
• Millistest harjumustest ma tahan vabaneda? Mida ma tahan enda juures muuta? 
• Uued asjad, mida tahan kogeda? 
• Asjad minu elus, mille aktsepteerimist ja lahti laskmist tahan õppida? 
• Asjad elus, mille tunnistamist ja vastu võtmist ma tahan harjutada? 

Tõesti head küsimused!, aga praegu ei tunne ma vajadust neile vastuseid otsida. Ma usun, et vastused tulevad. Teoreetiliselt mõtiskleda pole suurt mõtet, sest elu näitab nagunii halastamatult kätte, millist iseloomujoont või harjumust on vaja muuta, kui tahad teistega hästi läbi saada või kellest-millest pead lahti laskma, et iseendaks jääda. Võiks muidugi jumalalt arukust paluda, et head õppimise ja harjutamise võimalust mitte maha magada.

Ma mõtlen hoopis praktilisematest asjadest. Ostan endale uisud. Loodetavasti annab ikka talve. Uisutasin viimati keskkoolis, aga nüüd, kui maakodus tiigi poole suuremaks lasime kaevata, on mul oma isiklik liuväli. Oleks ju patt sellist luksust kasutamata jätta! Praegu on vett küll vähe, sest kaevetööd alles lõppesid, aga meie tiik asub allikarikkas kohas ja varasem kogemus lubab uskuda, et pigem kipub vesi kaldaid uputama. Meie uisuplatsil ei mängi muidugi muusika, nagu on avalikel väljakutel, näiteks Tallinnas Harju tänaval, aga vaikus ongi suur väärtus. Iga aastaga jõuab see mulle aina paremini kohale.

Facebookis antakse lubadusi lugeda alanud aastal läbi ka mõni raamat. Vaat sellist lubadust ma endale andma ei pea, kuna ma loen nagunii koguaeg, vahet pidamata. Praegu on mul pooleli väga hariv ja põnev „Muutuv aju“. Inimese aju on ikka uskumatult võimekas! Ta suudab end muutuvas keskkonnas väga tõhusalt kohandada ja ümber kujundada. Kujutad sa ette, et eluga on võimalik rahuldavalt toime tulla ka siis, kui üht ajupoolkera pole olemaski?!

Aju-uurijad soovitavad tegelda järjepidevalt füüsilise liigutamise ja ajugümnastikaga, et a) tekiks uusi ajurakke, b) olemasolevad rakud peaksid kauem vastu. Tuleb aga muudkui uut õppida, et kasvatada aju mahtu ja tihedust ja panna oma närvirakud sünkroonis laenglema (jah, selline sõna on olemas). Siis on lihtsam asju meeles hoida ja keskenduda ning aju püsib kauem noorena. Vaimuväsimus on miski, mis mind natuke hirmutab. Annan endale aeg-ajalt lubadusi olla oma aju vastu kena, et selget mõistust, ärksust ja uudishimu elu vastu jätkuks ikka võimalikult kauaks. 

Loomaökoloog Tuul Sepa esinemisest „Plekktrummis“ jäi kõrva Randolph M. Nesse „Hea põhjus end halvasti tunda“. Pealkiri kõlab natuke eksitavalt – kindlasti ei pea otsima põhjust halvasti tundmiseks, sest see tuleb inimesel välja pingutamatagi. Psühhiaater Nesse raamat aitab aru saada, miks sellised hädad nagu depressioon, ärevus, anoreksia, sõltuvused jms mööda inimesi käivad. Kõik need hädad pole sugugi väheste õnnetu saatuse või kehva geneetilise pagasiga inimeste probleem, vaid miski, mis käib elamise ja inimeseks olemisega kaasas. Igaüks peab täiesti lolli järjekindlusega olema ärksalt iseendas kohal, et häirest märku andvaid sümptomeid õigel ajal tähele panna, põhjusi teadvustada, peatuda, järele mõelda ja parema enesetunde nimel visalt edasi rühkida. Hea enesetunne on sinu enda kätes – tee siis sellest enda prioriteet! Mis on siin elus veel tähtsam, kui hoida füüsilist ja vaimset tervist, elada elusat ja tähendusrikast elu ning tunda end õnneliku ja vabana?

Minu parim füüsiline trenn ja ajutreening leiab aset maakodus Võrumaal. Mul on meeletult vedanud, et see armas vana talu sisaldab endas absoluutselt kõike: puhkekeskuse väljaehitamine on paras väljakutse, isikliku pesa remontimine annab võimaluse oma kätega luua ja laseb loovusel lennata, aias rassimine annab piisava füüsilise koormuse ja samas on just aed minu jaoks parim koht puhkamiseks ja hingerahu kogemiseks. Maakodu on minu rahu, vaikus ja vabadus. Siiani olen saanud nautida piisavalt omaette olemist, kuid järgmisel kevadel, kui puhkekeskus valmis saab, tuleb rohkem suhtlemist. Eks näis, kuidas ma sellega hakkama saan. Distantsi hoidmise, maski taha varjumise ja kodukontori ajastul on päriskohtumised küllap tore vaheldus.

Koroona muudkui kestab. Palju räägitakse sellest, et see viirus on tulnud inimkonda õpetama – me peame muutma oma mõtteviisi ja suhtumist. Ma kardan, et sellisel moel sõnastatuna jääb see asi paljudele inimestele arusaamatuks ja kaugeks. Mida täpsemalt tähendab mõtteviisi muutmine? Miks just nüüd on vaja oma mõtlemist muuta? Mina seletan seda enda jaoks lahti nii: tuleb lõpetada ohvri-mõtlemine – kaua see jama kestab? mille kuradi pärast peab niimoodi kannatama? miks ma pean tegema seda, mida kästakse selle asemel, et teha seda, mida alati olen teinud? – ja keskenduda sellele, millega päriselt annab midagi ette võtta. Pole vahet, millisel ametikohal või millises valdkonnas keegi töötab või enam ei tööta (sest klienti või publikut pole), absoluutselt iga inimene peab end nüüd ümber häälestama. Oma elu ja heaolu eest vastutuse võtmine ei olegi vaid koroona-aja ülesanne, see on üks universaalseid, kogu elu kestvaid õppetunde. Nüüd, mil see viirusejant on kestnud juba aasta aega, on kummaline, et on ikka veel nii palju hädaldamist ja võitlemist. On ju ometi olnud aega end ümber häälestada ja ootusi korrigeerida? Mõne tuttava reaktsioon või kommentaar sotsiaalmeedias on mind ikka täiega üllatanud. Nüüd vaatan sellest mööda – eks igaüks elab, nagu oskab ja tahab.

Kõige tähtsam on ikka iseenda sisemisi kannatusi, käänakuid ja revolutsioonikesi tähele panna. Püüelda iseolemise ja suurema sisemise vabaduse suunas, olla neis pürgimistes enda vastu sõbralik ja leebe, suhtuda kaastundlikult vigade tegemisse ja tunda head meelt väiksemagi edenemise üle. Märgata kasvõi tillukesi rahuhetki, rõõmustada ja olla tänulik. Armastada kalleid ning suhtuda sõbralikkuse ja austusega ülejäänutesse. Eks see ole täpselt sama eesmärk mis kõikidel eelmistel ja järgmistelgi aastatel. Soovin sulle jaksu!

*** *** ***

Mõtisklusi sarnasel teemal: 

• "Koroona-kevad 2020"
• "Maal on teisiti kui linnas"