Ma ei räägi suurest tragöödiast, mis jalad totaalselt alt ära lööb. Tegu on salakavalalt ligihiiliva tühjuse või tüdimusega, mille põhjus(t)est on keeruline aru saada. Ja selline mõõn tuleb, see ei jäta kedagi puutumata. Kus enne oli selge siht, on nüüd kahtlus, tegutsemisrõõmu asemel on kohusetunne. "Elu seismajäämise tunne" ütleb Tolstoi selle seisundi kohta oma "Pihtimuses". Siht kaob ja koos sellega kukub sageli ka enesehinnang, sest endas ja oma valikutes kahtlemisega on üsna keeruline toime tulla. Mis valesti läks? Mida ma tegelikult tahan? Kas ma pean jälle otsast peale alustama? Need on küsimused, mis sellisel eluperioodil kummitavad.

Räägitakse, et iga seitsme aasta järel peaks elus ette võtma mõne suurema muutuse, et energia jälle liikuma ja silm särama saada. Ma ei usu, et elu nii selge graafiku järgi käib, aga klientide ja iseenda kogemuse põhjal julgen öelda küll, et selline perioodiline sisemine kaos lihtsalt kuulub elu juurde.

Tavaliselt hakkab inimene ses olukorras murelikult uut tööd otsima, oma suhetes kahtlema või püüab palavikuliselt mõnd hobi leida. Selle kõigega kaasneb muidugi pidev eneseanalüüs ja elu mõtte otsimine. Vaimne õpetaja Anthony Paul Moo-Young ütleb, et meie mõistus püüab aru saada, kes me oleme, mida tahame ja kuhu peaksime välja jõudma. Eesmärgi ja õige raja otsimine on justkui mingi sund või kinnisidee, mis paneb inimest enda kallal närima ja edasipüüdlikult rähklema. Moo-Young nimetab seda sundi irooniliselt „kõrgeimaks jumalikuks igavuseks“. Me püüame mõistuse abiga rahutuse alla suruda ja sisemisest kaosest välja rabeleda. Aga mõistus on antud juhul nigel relv.

See ei tähenda, et me ei peaks endalt küsima, mida siis õigupoolest elult tahame või kuhu välja jõuda plaanime. Ikka küsi! Küsi ka siis, kui kohe vastust ei saa. Taoliste küsimuste esitamine ei tähenda pealiskaudsete lahenduste otsimist. See tähendab endale tunnistamist, et miski on su elus puudu, et sul tuleb "hinge pealetükkivatele karjetele tähelepanu pöörata", nagu ütleb psühhiaater ja humanist Roberto Assagioli. See on enesest teadlik elamine, normaalne vaimse kasvamise protsess.

Aga küsimuste esitamise kõrval on tähtis, et sa lubaksid endale sisemist segadust ja ebakindlust tunda selle asemel, et nendega võidelda. Lihtsalt tunnista endale, et seis on parasjagu segane ja siht ebamäärane. Ära murra põhjuste üle pead ega proovi, nui neljaks, lahendusi välja mõelda, vaid tee oma igapäevaseid toimetusi ja ole igas hetkes kohal. Märka, mida elu sulle pakub ja milliseid inimesi su teele saadab ning pane hoolega tähele, kuidas see sulle mõjub. Ära lase kahtlusel ja ebakindlusel end murda! Ole selle asemel uudishimulik ja rõõmsalt elevil.

Kohal olles ja hetke mõju tunnetades saad teada, kas ja kuhu edasi. Märkad oma klammerdumist ja kinnismõtteid („ma pean seda tegema, sest ma ei tohi teisi hätta jätta“ on üks minu lemmikuid), aga samamoodi paned tähele kõike head, mida elu sinuni toob. Olen korduvalt kogenud, et kui lasen sest eesmärgi-analüüsi-rähklemise ärevusest lahti ja ütlen endale: „Tulgu mis tuleb, mina olen avatud ja uudishimulik“, tuleb mu tegemistesse mingi uus energia. Miks ma küll üldse kahtlesin?! Tekib täiesti värske suhtumine iseendasse ja oma jõusse.

Nüüd võid töölt ära tulla, uue partneri otsida, end mis tahes vallas teostada – või ka mitte. Igal juhul lähtud edasiliikumisel iseendast, su kütuseks on sisemine vabadus ja usaldus elu vastu. Sa oled jälle omaenda õigel rajal.

*** *** ***