Kuna peame olema iseseisvad, tublid, tugevad ja edukad, pole nõrkus ja abi palumine tõepoolest hea märk. Kes siis ikka tahab ebaõnnestuja silti otsaette saada! „Ainult siis, kui surve on piisavalt suur ja halb enesetunne muutub väljakannatamatuks, söandab inimene astuda üle selle (KK: teraapiatoa) künnise,“ teab Hellsten. Tõepoolest, enamasti otsib inimene abi siis, kui füüsiline või hingeline valu on juba väga suur või lausa väljakannatamatu. Aga tubli, et ta seda lõpuks teeb, sest abi küsimine on väga julge samm! See ei näita nõrkust, vastupidi, see näitab, et inimeses on piisavalt vaprust, et isikliku õnne otsinguil see kõrge ukselävi ületada. Mis teraapiatoas ees ootab?

Terapeut loob ühenduseks ruumi

BBC dokumentalisti Sue Bourne´i film „Üksilduse ajastu“ (The Age of Loneliness, 2015) näitab, kui üksi me siin ilmas tegelikult oleme. Üksildased pole üksnes need, kes on partneri vanaduse või haiguse tõttu kaotanud. Väga üksi tunnevad end noored, kes lahkuvad vanematekodust ja lähevad laia maailma tööd ja raha otsima, kuid võõras keskkonnas kohaneda ei suuda. Hingeliselt üksi on need, kes on abielu lahutanud või mis tahes olulisele suhtele lõpu teinud. Aga terapeudid näevad sedagi, kui üksikuna on võimalik tunda end ka abielus olles või suurde perekonda või töökollektiivi kuuludes.

Ma usun, et iga inimene soovib tunda end vajalikuna, ta tahab, et teda märgataks ja temast hoolitaks. Meil on janu armastuse ja ühenduse järele, me tahame oma elu kellegagi jagada. Pikaealisust käsitlevates uuringuteski rõhutatakse: et saaksime olla terved ja elada igati täisväärtuslikku elu, peaks abistamine, hoolimine ja tähelepanuavaldused kuuluma igasse päeva. Siin tulebki mängu teraapia. Terapeudi ülesanne on luua turvaline, usaldusväärne ning näpuga näitamisest vaba ruum, kus võib avalduda kõik see, millele igapäevases elus ilmnemisruumi pole või millele inimene üksi otsa vaadata ei oska või ei julge. Vahel piisab lihtsalt asjade väljaütlemisest ja midagi loksub paika, hingel hakkab kergem, aga enamasti on siiski vaja vastuseid ja lahendusi sügavamalt otsida.

Kas sõbrale rääkimisest ei piisa? Jagamine on igal juhul hea, kuid sõbral ja terapeudil on lisaks väljaõppele üks väga oluline vahe: terapeut, erinevalt sõbrast, ei kiirusta lahendusi pakkuma ega lootust ja lohutust andma. Sõber ei jaksa enamasti sinu hingevalu vastu võtta ja seetõttu teeb ta kõik, et tunneksid end paremini: „No kuule, jäta! Sa saad suurepäraselt hakkama!“ Ja õigesti teeb – tuju parandamine ju sõprade ülesanne ongi! –, aga probleemi tegelik põhjus jääb niimoodi leidmata. Ka ema pole parim hingehädade kuulaja, sest ema „töö“ on oma (ka täiskasvanud) laste pärast muretseda, mis tähendab jällegi rahustamist ja lahenduste pakkumist. Või kui ema enda enesehinnang on madal ja sisemine ärevus ületab taluvuspiiri, siis ta hurjutab või häbistab. Küllap oled kogenud, et selline „abi“ ei aita sugugi. Terapeut seevastu jaksab kohale jääda, tähelepanuga kuulata ja aktsepteerida, ta jaksab anda ruumi sellele, mis inimese sees parajasti on: hingevalu, hirmud ja lootusetus. Seda muidugi juhul, kui ta ise on oma hinge pimeda ööga silmitsi seisnud, julgenud oma valu tõeliselt kogeda ja sellest ka õppinud, mitte teooriatesse takerdunud.

Maskiga ja maskita

Mõni aeg tagasi kuulsin raadiost Whitney Houstoni ütlust, mis kõlas umbes nii: inimene saab kõiki teisi ära petta, aga ennast petta ei saa. Saab küll ja kuidas veel! Tean seda hästi enda kogemusest (olen aastakümneid olnud enesepettuses kõva käsi) ja oma teraapiaklientide lugudest. Inimene ei usalda oma sisetunnet, ei tunnista endale oma nõrkust, ei julge otsa vaadata oma lootustele, ei luba endale tundeid ega väljenda oma vajadusi. Selle asemel tehakse nägu, et kõik on korras ja hoitakse vapruse maski ees. Miks? Sest on hirm, et kui tõeline pale teistele välja paistab, võivad need teised naeruvääristada, eemale tõugata või suisa hüljata.

Ükski asi pole läbinisti vale, nii ka sellise maski kandmine – kaitse ikkagi! –, aga probleem on selles, et pikka aega vales elades on keha pinges ja meel ärev. Pimedus enda vajaduste ja emotsionaalse seisundi suhtes on ka läbipõlemise, ärevushäirete ja depressiooni oluliseks põhjuseks.

Inimesed kardavad, et, lubades endale emotsioone, kasvavad emotsioonid aina suuremaks ja matavad lõpuks enda alla. Arvatakse, et targem on tunded alla suruda ja end rahulikuks sundida või eelistatakse tunnete tundmisele nende üle arutlemist, sest see tundub turvalisem ja vahest isegi intelligentsem. Kuid sel moel valu ei kao, vaid jääb meie sisse, valust saab kannatus. Enamasti on emotsioonid jäljed kehamälus olevatest minevikutraumadest, mis ikka veel me enesetunnet ja käitumist mõjutavad. Need on jäljed olukordadest, mil jäime lapsena hätta, mil meil polnud võimalust oma vajadusi väljendada ja rahuldada. Emotsioonid – olgu tegu kurbuse, hirmu, pettumuse või muuga – on vaid energia. Kui lubame endil tundeid kogeda, pääseb energia liikuma ja lahustub lõpuks olematuks. Paned sa tähele: ma räägin tunnete kogemisest, mitte neist rääkimisest või sellest, et igas olukorras tuleks kõik enda sees olev teiste peale välja valada. Kogemine tähendab seda, et ebameeldiva tunde tekkides jääd füüsiliselt ja emotsionaalselt kohale, hingad ja lihtsalt oled tunde sees. Pole vaja midagi öelda ega teha, pole vaja tunnet heaks või halvaks pidada. On vaja vaid julgust olla.

Me ei saa elada emotsioonideta, need lihtsalt käivad inimeseks olemisega kaasas. Me peame oma tundeid teadvustama, peame neid mõistma – kust ja miks nad on tekkinud – ning seejärel saame nendega rahu teha. Mõnikord on hea oma tunnet ka valjusti väljendada, et sügaval kehas blokeerunud energia liikuma pääseks, aga kõige olulisem on siiski teadvustamine. Tunnete allasurumine lahendust ei too, see tekitab lõksus olemise tunde ja hoiab minevikutraumad elusana. Oma viha ja frustratsiooni vastutustundetu (teadvustamata) väljavalamine aga kisub nagu tornaado keerisesse, mis raputab, tuuseldab ja teeb haiget. Lõpuks on küll sisemine pinge vallandunud, kuid tõelist taipamist ja arengut ei toimu.

Need on pöördelised hetked teraapiaseansil, mil klient äkki vakatab, langetab maski ja lubab endal (võib-olla esimest korda täiskasvanuea jooksul) olla tõeliselt kurb. Ilus ja sügavalt puudutav. Vaid sellisest pinnasest saavad võrsuda endaga hädas olija taipamised: kust on pärit tema irratsionaalsed uskumused nagu näiteks „Ma ei ole piisav“ või „Kõik suhted teevad haiget“ või miks ta end ohututes olukordades kehvasti tunneb.

Enda emotsioonidega tuttav terapeut aitab ka kliendil tema tundeid märgata, neid kogeda ja lõpuks neist lahti lasta. Pole mingit mõtet lasta vanadel emotsioonidel oma elu juhtida!

Oleme kõik vaid inimesed 

Ühest asjast tuleb mul veel pea iga kliendiga rääkida: inimeseks olemine tähendab eneses kahtlemist, eksimist, tagasilööke, vigu, süütunnet tehtud või tegemata asjade pärast, haigusi, kaotusi jms. Kes oma inimlikku nõrkust ja haavatavust ei aktsepteeri, tunneb end olude ohvrina, maadleb süütundega ja kasvatab kannatust.

Inimesel on väga rumal komme end ebaõnnestumiste ja isegi aastatetaguste vigade pärast nuhelda: „Miks ma tookord ometi ei taibanud, et ta valetab?!“, „Ma ei anna endale kunagi andeks, et selle suhte lõhkusin“, „Ma oleks pidanud end tagasi hoidma ja mitte nutma nagu titt“. Me ei pea kõike teadma ega oskama, me võime teha vigu. Miks sa tookord targemini ei käitunud? Sest sa ei osanud, sest toona polnud sul neid teadmisi või seda kogemust, mis on täna. Sest lapsepõlves pole sulle enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud. Nii lihtne see ongi. Tagantjärele on hea targutada, aga see ei aita sind kuidagi. Teraapias on võimalik need oma aja ära elanud enesesüüdistused üles leida, endale oma vead andeks anda ja tuleviku tarbeks arukamad käitumisviisid läbi mõelda. Ja siis oma eluga edasi minna.

Kui suhtume endasse kaastundlikult, suudame aktsepteerida ka teiste inimeste võitlusi. Vaadates enda ja kaaslaste peale heatahtliku pilguga, oleme võimelised nägema, kuidas iga inimene maadleb oma probleemidega, igaüks on omamoodi hädas. Samas annab igaüks endast parima, et eluga võimalikult hästi toime tulla. See ei ole sugugi lihtne. Elamine pole sugugi lihtne. Kohtle end siis sõbralikult ja ole enda suhtes kaastundlik ja õrn ka siis, kui elus ei lähe kõik hästi, kui oled teinud tõsise prohmaka või läbi kukkunud.

Ka terapeut peaks abistamistöös olema ennekõike inimene, kes on oma isiklikud kaotused sügavalt läbi tunnetanud ja õppetunnid ära õppinud, kes on maskita ja armidega. Ta peaks suutma oma sõnade ja olemusega anda lootust, et lahendused on olemas, et hoolimata kõigest on õnnelik elu võimalik.

Teraapia annab suuna, valikud pead tegema sina

Kas pole siin vastuolu: ma räägin vajadusest enese ebatäiuslikkusega leppida, ometi tullakse teraapiasse ju paremaks inimeseks saama? Esmajärjekorras on vaja iseennast tolmukihtide alt üles leida, olemasoleva minaga leppida ja alles siis saab hakata enesearengu teel edasi liikuma. Just selline järjekord on tähtis! Kui sa ei tea, kes oled või mida tahad, siis pole võimalik arenguks suunda määrata ega eesmärke seada. Kui oled endaga rahulolematu, kritiseerid ja materdad end, siis tundub iga samm sel enese uurimise teel üle jõu käivana. Sa lihtsalt ei jaksa, sest sügaval sees korrutab sisemine kriitik ikka sedasama vana joru: „Sa ei saa hakkama“, „Sul pole lootustki“. Endaga rahu sõlmimine ei tähenda, et me ei peaks enda kallal tööd tegema. Väga toredasti on oma õpilastele öelnud zen-õpetaja Suzuki Roshi: „Te kõik olete just sellisena, nagu te olete, täiuslikud ja teile kõigile tuleks kasuks veidi paremaks saada.“

Kui oled söandanud astuda üle teraapiatoa kõrge künnise, on sul terapeudi abiga võimalik oma maski alla piiluda: mis takistab sul end hästi tundmast, millised emotsioonid kaane all pulbitsevad, millised vajadused on rahuldamata, mis su hinge toidab ja mis seda hävitab? Sa õpid oma senisele elukogemusele leebema pilguga vaatama ja end rohkem usaldama. Terapeut kuulab teraselt, peegeldab sulle tagasi sinu poolt öeldut, osundab ebakõladele ja vastuoludele, tunnustab sind su vapruse eest, pakub uusi vaatenurki ja näitab võimalusi ning jagab teadmisi ja elukogemust. Ta saab küll kätte näidata suuna õnneliku elu poole, kuid valikud ja otsused tuleb sul endal teha.

Artikkel ilmus ajakirjas Edasi.org nr 7, talv 2020.

*** *** ***

Enese väärtustamisest räägivad ka need lood:
"Südamega kooskõlas elamine ei ole loosung, see on elamise viis"
"Ole endale sõber"
"Et tunneksid end hästi"
ja minu raamat "Ärevuse vari. Teekond hingehaavade vabanemise ja enese väärtustamiseni" (Pilgrim 2019).
Uuri Jooga&teraapia Facebooki lehte!