„Tarkus tõuseb sealt, kus pole mõtteid. Sisene oma vaikuse ruumi,“ ütleb kaunilt üks kaasaja populaarsemaid vaimseid kõnelejaid ja kirjanikke Eckhart Tolle. See kõlab tõesti inspireerivalt, aga häda on selles, et tänapäeva inimesel on tema igapäevases keskkonnas vaikust väga keeruline leida. Esiteks kõik see tingel-tangel, mis me elamise ruumi tahes tahtmata täidab, aga eks me vali ikka ise ka olla enamasti infokülluse ja inimeste keskel. Nii tundub kuidagi turvalisem. Ühel päeval tabasin end mõttelt, et ma tahan sest kõigest eemale ja nii sündis otsus minna pimeritriiti.

„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

„Kui inimene tuleb teraapiatuppa, astub ta üle kõrge künnise,“ ütleb Soome psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten. Loomulikult pole mingit kõrget künnist teraapiatoa uksel, vaid see künnis asub inimese sees. On tõepoolest raske endale tunnistada, et asjad elus pole sugugi hästi, et tervis pole korras, hing pole rahul ja unistuste täitumine on kaugemal kui kunagi varem. „Ei minul pole midagi viga! Teraapias käigu need, kes ise endaga hakkama ei saa.“ Kui palju kordi olen ma seda kuulnud!

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!

See mõtisklus on pühendatud kõigile neile, kes usuvad, et nad peaksid olema midagi sootuks muud, kui nad on. Peaksid olema julgemad riskima, sõnakamad oma arvamust avaldama, aktiivsemad initsiatiivi näitama, peaksid seltskonnavestlusel rohkem vaimukusega särama ja sotsiaalmeedias söakamalt end paljastama. See on inimestele, kes on kindlad, et nad ei sobi siia maailma sellisena, nagu nad on: vaiksed, mõtlikud, ettevaatlikud, endasse tõmbunud… Ma tunnen neid enesega rahulolematuid inimesi hästi, sest nad istuvad sageli teraapiaseansil minu vastas, samuti olen ise pikka aega olnud üks nende hulgast.

Kevadväsimus on üks kummaline nähtus. Loodus tärkab ja õilmitseb, päike särab ja õhk on täis uue ootust, kuid inimesed tunnevad end väsinult ja tülpinult. Kurnatust ja stressi leevendavate ravimite müüginumbrid apteekides kasvavad iga kevadega. Miks küll?

Dom Inácio de Loyola casa hall Abadianias on igas vanuses ja erinevast rahvusest inimesi puupüsti täis. Suur osa istub suletud silmi ja pomiseb palvet, mõni sõrmitseb palvehelmeid, mõni mudib nutust märga taskurätti. Inimesed ootavad oma järjekorda, et astuda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus ette, et leida leevendust oma hinge- või tervisehädadele.

Kõik inimesed alustavad oma elu sama suure potentsiaaliga heaks enesehinnanguks. Ükski väikelaps ei mõtle endast negatiivselt ega saboteeri end epiteetidega nagu „saamatu“, „rumal“, „kõlupea“. Vastupidi, ta peab end maailma nabaks, kelle olemasolu üle tuleks kõigil ümbritsevail südamest rõõmustada. Lapsel on loomulik kalduvus end iseendaks olemise pärast hästi tunda. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama.  

Tahan olla enesekindel. Kes ei tahaks? Ennast väärtustav ja usaldav inimene aktsepteerib end sellisena, nagu ta on, söandab luua suhteid, julgeb ellu viia ka kõige pöörasemaid unistusi ja riskida. Ta on valmis ennast muutma ja uut õppima, ta suudab taluda kriitikat, tunnistada oma vigu ja võtta oma sammude eest vastutust. Ta teab, milline ta on ja mida väärib. Selline inimene on kui päike – kiirgab soojust ja valgust. Tema lähedal on hingel soe.

Oleme mehega kaks päeva hommikust õhtuni Võrumaa kodus rassinud: ehitanud, lihvinud, lakkinud ja koristanud. Nüüd istume värskelt valminud õuelaua taga ja joome pühapäevahommikust kohvi. Mida eesootav päev meile toob?

Ring saab jälle täis. Aasta lõpp on omamoodi pööriaeg – meil tuleb vanast lahti öelda ja end näoga uue poole pöörata.

Nii kaunilt ütleb Cornelia Freise raamatus „Tantsi oma südamest“. Igatsus ilmneb siis, kui midagi on puudu, igatsus teeb haiget. Vahel on see vaid hetkeline ja vaevumärgatav piste südames, aga vahel täiesti tugev valu, olgu siis kehaline või hingeline.

„Minu silmis oled sa nagu konn. Sa peaksid oma vesiroosilehel peesitama, kuni sul igav hakkab. Ja siis, kui käes on õige aeg, peaksid hüppama järgmisele vesiroosilehele ja mõneks ajaks sinna paigale jääma. Ja niimoodi jätkama, liikudes aina edasi ja edasi selles suunas, mis parajasti õige tundub.“ Nii soovitab raamatu „Eesmärgivaba elu“ autorile Stephen Shapirole tema sõber.

Virginia Satir, raamatu „A Goal of Living“ autor, on koostanud toreda eneseaustuse deklaratsiooni. Ma usun, et iga inimene võiks aeg-ajalt endale meelde tuletada, et ta on ainukordne ja väärtuslik just sellisena, nagu ta on: "Mina olen mina ise ja ma meeldin endale." Iseendale on ju mõnus meeldida?