Ma tahan uskuda, et elu on lihtne ja rõõmu toov. Hoolimata sellest tuleb mul enda elukogemusele ja teraapiaklientide lugudele toetudes siiski tõdeda, et vahel tähendab elu raskust ja valu. Elamine ei ole sugugi lihtne, teinekord hakkab see katsumusi täis rännak tervisele või murrab vaimu. Ebakindlus, ärevushäired, depressioon ja elutüdimus levivad maailmas nagu paha vaim. Senised toimetulekumehhanismid enam ei toimi, kõva häälega välja lubatud ja pääsemist tõotavad tabletid viivad tupikteele.

„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Meie ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Inimesed kipuvad oma valu ja kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget ja ohustab minapilti. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi me abi, vaid sulgume endasse ja püüame ikkagi edasi rühkida. Arsti või psühholoogi juurde läheme alles siis, kui enam püsti seista ei jaksa ja igapäevaste ülesannetega toime ei tule. Ja lõpuks läheb nii, et palju räägitud ja ihaldatud rõõmsa kulgemise ning kerge ja vaba iseolemise asemel saadab päevi rahutus, ärevus ja pidev võitlus.

Ükskõik mis ajast on ärevus pärit või millal see esimest korda endast märku andis, on selge, et inimene toidab oma ärevust iga päev. Me vaevleme üleliia suure töökoormuse ja kiire elutempo käes, rabeleme mitmel rindel korraga, sipleme õnnetutes suhetes, sööme ebatervislikult ning probleemidele otsavaatamise ja nende lahendamise asemel otsime abi alkoholist või ravimitest. Kõik see hoiab alal ja kasvatab sisemist rahutust ja ärevust.

Neuroteadlased on aastakümneid uurinud, millised ajupiirkonnad on emotsioonides osalised või nendest mõjutatud ning miks inimesed sarnastes olukordades nii erinevalt reageerivad. „Kas meil üldse ongi mingit osa oma tegutsemise juhtimisel või on kõik lihtsalt üks kehakeemia? Kas meie otsused on vabad või tulenevad serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“. Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?

Õppisime kooli bioloogiatunnis, et pärime oma vanematelt füüsilised omadused nagu kasv, välimus, näo kuju, juuste ja silmade värv. Aga kuidas on iseloomu, arukuse ja vaimse tervisega? Kas ka need sõltuvad vanematelt lapsele kanduvast DNA järjestusest? Kas ärev meel on pärilik? Kas pidev muretsemine on paratamatu ja meie kontrolli alt väljas?

Tänapäeva meditsiin ravib ärevushäiret peaasjalikult tablettidega. On see vajalik? On see tõhus? Kas antidepressandid ja rahustid tõepoolest tervendavad või aitavad äreval inimesel end vaid ajutiselt paremini tunda?

Inimene suudab end oma mõtetega täiesti ummikusse ajada. Me muretseme liialt, võrdleme end teistega ning kirume ja materdame enda saamatust. Väikesed asjad mõtleme suureks ja tähtsusetud  viltuminekud katastroofiks. Kõik see toob kaasa ärevuse nii meeles kui kehas. Kas saame ise oma mõtteid juhtida? Kas töö enda negatiivsete mõtetega aitab ärevusest terveks saada?  

Süda taob kui hull, hingata on raske, iiveldab…kohe ma minestan... See ei saa muu olla kui infarkt! Sääraste tunnuste korral on kindlasti arukas südamearstile aeg broneerida, kuid sageli on tegu hoopis ärevushäirega.

Uurimusi meditatsiooni mõjust ajule on koostatud juba pikki aastaid ning viimasel ajal avaldatakse pea iga nädal mõni teadustöö, mis ilmestab mõnd meditatsioonist saadavat hüve. Õigupoolest küll on need hüved teada-tuntud juba iidsetest aegadest peale, kuid lõpuks on õnnestunud neid ka resonantsuuringute (MRI) või elektroentsefalograafia (EEG) abil tõestada.

„Süda puperdab, hingata on raske, rinnus on justkui kivikamakas. See ei saa muu olla kui infarkt. Appi! Ma vajan otsekohe kiirabi!“ Kindlasti on niisuguse enesetundega arukas lasta oma tervist kontrollida, et välistada südame- ja kilpnäärmehaigused, kuid sageli pole probleem sugugi kehvas tervises, vaid tegu on hoopis ärevushäirega.

Arvukad psühholoogilised uurimused on näidanud, et inimesed, kes regulaarselt mediteerivad, on keskmiselt õnnelikumad ja eluga rohkem rahul. Juba sellest üksi ju piisaks, et mediteerimisega algust teha, kuid vaatame siiski meditatsiooni kasu pisut lähemalt. Olen siia kogunud minu jaoks olulised ja omal nahal äratuntud hüved.