„Õnnelik olemisest ei piisa, õnne tuleb ka tähele panna,“ kirjutab teadusajakirjanik Stefan Klein oma raamatus „Lihtsalt õnnelik“. Ta toob näitena Itaalia psühhiaatri Giovanni Fava „hea enesetunde teraapia“, mida praegugi laialt kasutatakse.
Fava tegeles depressiivsete inimestega ja märkas nende käitumist jälgides, et nood olid sageli rohkem õnnelikud, kui nad ise arvasid, kuid kogetud ilusate hetkede asemel keskendusid patsiendid pigem süngetele mõtetele ja tunnetele. Et olukorda muuta, leiutas psühhiaater lihtsa meetodi: patsiendid pidid sisse seadma õnne päeviku. „Kes peab raamatut oma heade hetkede üle, suunab tähelepanu nagu prožektori kõigele, mis tundub talle meeldiv,“ märgib Klein. Ja kuna rõõmsad hetked on säärases päevikus must valgel kirjas, ei ole ajul ka hiljem võimalik neid olematuks vaielda. (Klein kui teadlane on kursis, et ajul on fenomenaalne võime olnut moonutada ja mäletada pigem halba kui head.)
Fava patsiendid tõrkusid algul sellise ülesande vastu, kuna kartsid, et peavad doktori ette ilmuma tühjade paberilehtedega. Kuid juhtus vastupidine – peaaegu alati tulid nad tagasi servast serva täiskirjutatud lehekülgedega.
Sel teraapial oli osalistele kaks väga head tulemust: nende masendus vähenes ja rahulolu eluga tõusis ning nad õppisid ja harjusid ka kõige keerulisematel aegadel märkama rõõmsaid seiku oma elus.
Käisin kinos vaatamas väga armsat filmi „Ainult aja küsimus“. Peategelase, 21-aastase Timi isa annab pojale teada saladuse: poisil nagu kõigil nende pere meestel on võime ajas rännata ja muuta seda, mis on juhtunud tema enda elus. Enne surma avaldab isa veel ühe isikliku kogemuse: tänu sellele võimele saab elada igat päeva kaks korda – esimest korda nii, nagu me seda ikka teeme – kiirustades, muretsedes ja pinges olles, korduses aga on võimalik täpselt sama päeva jooksul olla igas hetkes tähelepanelik ning märgata kõiki selle hetke pisimaidki nüansse. Tim toimib isa õpetuse järgi ja nii on tal võimalik rahuliku meelega kohtuvaidlust ette valmistada ja kolleegiga töövõidu üle rõõmustada. Õhtul voodis oma päevast naisega rääkides kõlab mehe suust kaks täiesti erinevat kokkuvõtet ehkki sündmused päevas olid samad.
Eile said minu „Õnnepäevikusse“ muu hulgas kirja järgmised punktid:- Hommikul vara linna sõites oli õhk karge ja selge. Mulle meeldib selline sügis!
- On tore, et Tehnika tänav on korda tehtud. Sealne kastaniallee on võimas ja paneb mind alati sügavamalt sisse hingama.
- Märkasin Stockmanni valgusfoori taga Evit. Huvitav, mida ta Tallinnas teeb? Kohtusin Eviga möödunud suvel perekonstellatsiooni koolitusel, kuid rohkem pole meie teed ristunud. Tema on üks neist inimestest, kes oma ingelliku olemusega on kallanud valgust mu hinge.
- Film „Ainult aja küsimus“ läks mulle sügavale südamesse. Ma imetlen inimesi, kes suudavad näha armastust suurte tundepuhangute ja draamata. Armastus võikski olla lihtne.
- Õhtul tahtsin jälle õhata nagu Pearu Paulus: „Sinu kõrval iga päev lõpeb liiga kiirelt“. Aitäh, kallis, et oled mu ellu tulnud! Aitäh, et oled olnud minuga kannatlik!
Õnneteemalisi raamatuid:
- Stefan Klein „Lihtsalt õnnelik“, Varrak 2012
- Dr. Mark Atkinson „Tõeline õnn. Teekond emotsionaalse tervise juurde“, Sinisukk 2011
- Cretchen Rubin „Õnneprojekt“, Eesti Ajalehed 2010
- Deepak Chopra „Ülima õnne retsept“, Olion 2010
- Thich Nhat Hanh „Õnn“, Pegasus 2010
- Tiina Tiitus „Õnnlik suhe“, Pilgrim Grupp 2013
- Matthieu Ricard „Õnn. Teejuht tähtsaime oskuse arendamisel“, Pilgrim 2014
Vastused puuduvad