Veel mõned aastad tagasi olid loosungid, nagu „Leia üles enda parim versioon!“ või „Astu mugavustsoonist välja!“ popid ja enesearengualases kirjanduses levinud. Tean seda omast käest, sest olen kaheksateist aastat terapeudina töötanud ja kliente aina suurema tõhususe poole nüginud. Inimesed seavad endale ühiskonnas valitsevatele normidele vastavaid eesmärke, pingutavad, kuidas jaksavad, ja … põlevad läbi. Rootsi kirjanik ja filosoofiaprofessor Jonna Bornemark ütleb, et kaasaaja ühiskond on kaotanud ennast üldistustesse ja reeglitesse ning minetanud kontakti kõige inimliku ja elavaga. Sisust ja olemusest olulisemaks on saanud see, kuidas välja paistame. Meid ümbritseb „naeratav hullumeelsus“, nagu on kirjeldatud Lewis Carrolli Alice’i-raamatute maailma.

Arvukad psühholoogilised uurimused on näidanud, et inimesed, kes regulaarselt mediteerivad, on keskmiselt õnnelikumad ja eluga rohkem rahul. Juba sellest üksi ju piisaks, et mediteerimisega algust teha, kuid vaatame siiski meditatsiooni kasu pisut lähemalt. Olen siia kogunud minu jaoks olulised ja omal nahal äratuntud hüved.

Nii lihtne see tõepoolest ongi. Ma ei pea end teab mis kogenud mediteerijaks, aga üle kümne aasta igahommikust vaikuses iseendaga olemist on andnud mulle igatahes portsu sisemist rahu ja tasakaalu ning õpetanud keskenduma. Ma alustan oma päevi kerguse ja erksa meelega ja see, hea lugeja, on väga suur asi.