Tahan olla enesekindel, julge ja rõõmsameelne, end oma peres ja sõprade hulgas hästi tunda. Tahan endaga rahul olla. Kes ei tahaks? Endaga rahul olemise esmaseks tingimuseks on oskus ennast väärtustada. Oot! Kas see pole mitte egoism? Nii on meid tõepoolest kasvatatud: „Ära ole isekas! Kõigepealt mõtle teistele!“ Iseenesest on see mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, hoolivad nemad tõenäoliselt ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnadega iseseisvasse ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: et oskaksid ja jaksaksid teistest hoolida, on vaja esmalt õppida hoolima iseendast.
Enese väärtustamine on väärt oskus
Esmalt on hea kohe selgeks teha, et endast hoolimine ei tähenda seda, et sa nõuad valjuhäälselt oma õigust, tallad teiste inimeste varvastel ning oled ükskõikne või sallimatu. Enese väärtustamine tähendab, et sa paned ennast igal hetkel tähele, tead ja väljendad oma vajadusi, kannad enda eest hoolt ja ebaõnnestumiste korral suhtud endasse kaastunde ja leebusega. Vaid nii oskad ja jaksad tähele panna ja tähtsaks pidada ka kõiki teisi.
Ma usun, et inimene, kes ennast väärtustab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult. Ta on valmis ennast muutma ja uut õppima, ta suudab taluda kriitikat, tunnistada oma vigu ja võtta oma sammude eest vastutust. Ennast väärtustav inimene uurib ennast ja oma andeid, kuid mitte selleks, et nendega eputada ja end teistest paremaks pidada, vaid et teada, millised on need teadmised-oskused, millele toetudes saab ta end teostada ja elus parimaid valikuid teha.
Kui maadleme madala enesehinnanguga, ei suuda me oma vajaduste eest seista ega tule oma elu juhtimisega toime. Pidev kehv enesetunne mõjutab õpitulemusi, takistab loomast sõprussuhteid, kriitika kartuses jätame unarusse oma eesmärgid ja toredad unistused.
Miks on nii keeruline endasse uskuda?
Soome jalgpallur Niko Leppänen ütleb tabavalt: „Maailmas on miljoneid inimesi, kellel on piiritu eneseusk, kuid enamasti jääb nende vanus viiest eluaastast allapoole.“ Nii see tõepoolest on: lapsed usuvad endasse jäägitult, nad ei püüa iga hinna eest meeldida, nad ei karda väljanaermist ja näpuga näitamist. Kuhu eneseusk kaob?
Alustame sellest, et meile pole õieti keegi enese väärtustamist õpetanud. Vastupidi, meid on nii kodus kui koolis hoiatatud, et enda tähtsaks pidamine on halb, isekas, see teeb meist egoisti.
Teine oluline põhjus on see, et me õpime õige varakult asetama eneseusku endast väljapoole – võrdleme end teistega (parematega loomulikult!) ja laseme sõpradel, koolihinnetel, telestaaridel, reklaamidel ja sotsiaalmeedial endale öelda, mida me väärt oleme. Uuringud väidavad, et lausa 96% telereklaamidest kasutavad modelli imekaunist välimust, et müüa meile midagi, mis teeb targemaks, saledamaks, ilusamaks… Pole siis ime, et tunneme end kehvasti!
Kuna laps õpib peaasjalikult eeskujudest – kõige enam vanemate pealt – on siingi peidus üks konks: kui paljud vanemad on oma lapsepõlvekodust enese väärtustamist näinud ja õppinud?
Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, on psühholoogide sõnul enese kritiseerimine kergem kui enda kiitmine ning peeglisse vaatamisel või enda võrdlemisel teistega näeme kõigepealt ikka enda puudusi, mitte voorusi. Sisemine Kriitik, see vastik tänitav ninatark me õla peal, saab sest kõigest hoogu aina juurde: „Vaata, milline sa välja näed!“, „Sa teed end teiste ees lolliks“, „Sina?! Nalja teed? Sul pole mõtet proovidagi“. Nii laome järjekindlalt kive madala enesehinnangu ja sageli kahjuks ka ärevuse või depressiooni müüri.
Usk endasse on eluterve ja vajalik
Terapeudina näen, kuidas enesehinnang ja -usk määravad paljuski ära, kuidas me mõtleme ja tunneme, kuidas teiste inimeste sõnadele ja käitumisele reageerime ning kuidas oma igapäevase elu väljakutsetega toime tuleme. Seega ei jää meil muud üle, kui õppida end armastavate silmadega vaatama, end väärtustama ja endasse uskuma. Nii nagu väike laps seda oskab. Selleks tuleb lõpetada enda kallal hammaste teritamine, õppida olema enda vastu sõbralik ja hooliv, lubada endale nõrkust ja vigade tegemist ning tuletada endale ikka ja jälle meelde, millised väärt iseloomujooned, oskused ja anded meis juba täna olemas on.
Nii olulise õppetunniga on hea algust teha enne, kui enesekindlast ja rõõmsameelsest lapsest saab ebakindel, ennast materdav ja oma puudujääkidele keskenduv noor inimene ning sealt edasi stressi ja ärevusega maadlev täiskasvanu.
Usk endasse on eluterve ja vajalik. Mida suurem on eneseusk ja -usaldus, seda suurem on sisemine kindlustunne, et ma suudan hakkama saada kõigega, mis elu mulle toob. See on üks väärt hoiak, mis laseb sirge seljaga oma annete ja unistuste teed käia, hoiab suhted ausad ja austavad ning annab jaksu ka teisi inimesi tähele panna ja väärtustada.
Vastused puuduvad