Kas depressioon on tõesti (vaimu)haigus, millega tuleb leppida? Nii on arstid ja ravimifirmad meile ju korranud. Brandon Bays ja Kevin Billett aga väidavad oma raamatus „Valgus tunneli lõpus“, et depressiooni põhjuseks on hoopis harjumus emotsioone alla suruda ja end valusate tunnete eest peita. Autorid toovad välja depressiooni levinud müüdid ja näitavad meile võimalusi probleemist vabanemiseks.
Mind kõnetab see tekst väga. See ei tähenda, et ma keelitan arste mitte kuulda võtma (eriti, kui tegu on raskekujulise ja pikalt kestnud depressiooniga!), aga laiem vaatenurk tuleb kindlasti kasuks. Seepärast jagan Baysi ja Billetti mõtteid ka oma blogi lugejatega.

Öeldakse, et inimene naudib kõige rohkem seda aastaaega, mil ta on sündinud. Ma tõepoolest naudin sügist, see muudab mu hingamise on vabaks ja kergeks. Just see ongi sügise eelis kõikide teiste aastaaegade ees: sügises on rohkem õhku. Aga on ka palju muud. 

„Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?“ küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth „Naised, toit ja jumal“). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ja armastust pakkuda. Mis toimub lapsega siis, kui tema vanemad on küll vanuse poolest täiskasvanud, kuid ei oska elada ja olla nagu küpsele inimesele kohane?

Pärast unetusega maadlemise isikliku kogemuse jagamist on minult korduvalt küsitud: millest unehäired tulevad? kas unetusest on võimalik terveks saada? millist unerohtu ma soovitan? Vaevlesin unetusega viis aastat. Võib öelda, et mahtusin kenasti lahtrisse „klassikaline insomnia“: ma ei suutnud uinuda ka siis, kui päev oli olnud väga väsitav, uni oli pinnapealne ja rahutu ning lahkus tunde enne kukke ja koitu. Oli ka selliseid öid, mil ma sõba silmale ei saanudki. Täna on olukord palju parem. Usun, et kõik need praktilised võtted, millest kirjutasin eespool mainitud loos, on aidanud mul olukorda parandada. Aga eks ma olen ka hoolas harjutaja. Seekord peatun põhimõttelistel asjadel.

Väsimus, pea on uimane, mõte ei tööta, silm vajub kinni. Kehas on mõnus rammestus. Kohe tuleb uni. Peab tulema, kell on ju palju ja ma olen väga väsinud. Aga und ei tule. Mida aeg edasi, seda selgemaks läheb silm. Möödub tund, kaks, kolm, voodis lesimine muutub mõttetuks. Võtan padja kaenlasse ja kolin elutuppa televiisorit vaatama.

Kui lased loovusel end emmata, teed palju head füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mis tahes loominguga tegeledes oleme kogu tähelepanuga käesolevas hetkes, meel rahuneb ja keha lõdvestub. Veel enam, teadusuuringud tõestavad, et loominguline tegevus vallandab kehas endorfiine, vähendab ärevust ja depressiooni, leevendab füüsilist valu, alandab vererõhku ja stressihormoon kortisooli taset. Mida sa veel ootad? Vali endale sobiv tegevus ja hakka pihta! Ära pane latti liialt kõrgele, ära püüa midagi tõestada ega muretse teiste arvamuse pärast! Tee midagi, mis valmistab südamele rõõmu, toob vaheldust argipäeva ja vaimustab sind ennast.

Uue aasta kolmas päev – hea aeg teha kokkuvõte möödunust ja seada uusi sihte. Kokkuvõte on lühike: globaalselt oli pöörane aasta, aga minu elu kulges rahulikult ja sujuvalt. Oli piisavalt tööd, üksjagu toredaid taipamisi ja kohtumisi, mõned lohisevad suhted sai läbi lõigatud ja üht kallist inimest leinatud. Kass suri ka ära. Millist 2021-st ma ootan?

Maale kolimisest ja maaelu toimetustest on saanud veebiajakirjanduse hitt-teema. Blogides kirjutatakse  alpakade ja kitsede kasvatamisest, kanade rentimisest, jamadest maasikate korjamise ja metsa raiumisega. Igal aastal korraldatakse maal elamise ja avatud talude päevi, mida väisavad tuhanded linnavurled. Miks? Võib-olla on selle teema populaarsuse kasvule aidanud kaasa „aasta tegija“ koroona – inimeste pilgud on pööratud rohkem maale, sest selle vaikusest ja rahust loodetakse räsitud hingele pääsemist. Aga võib-olla on ikkagi maal midagi, mida linnast ei leia.

Piinav ja võimetuks tegev depressioon on küllap tuttav paljudele. Ka kõige lihtsamad igapäevased toimetused käivad üle jõu, tööülesanded tunduvad kaelamurdvalt rasked, suhetesse tekivad mõrad, kannatada saab füüsiline tervis ja kõige kehvemal juhul kaob eluisu. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb depressioon kõige enam levinud haiguseks. Karm prognoos!