Veel mõned aastad tagasi olid loosungid, nagu „Leia üles enda parim versioon!“ või „Astu mugavustsoonist välja!“ popid ja enesearengualases kirjanduses levinud. Tean seda omast käest, sest olen kaheksateist aastat terapeudina töötanud ja kliente aina suurema tõhususe poole nüginud. Inimesed seavad endale ühiskonnas valitsevatele normidele vastavaid eesmärke, pingutavad, kuidas jaksavad, ja … põlevad läbi. Rootsi kirjanik ja filosoofiaprofessor Jonna Bornemark ütleb, et kaasaaja ühiskond on kaotanud ennast üldistustesse ja reeglitesse ning minetanud kontakti kõige inimliku ja elavaga. Sisust ja olemusest olulisemaks on saanud see, kuidas välja paistame. Meid ümbritseb „naeratav hullumeelsus“, nagu on kirjeldatud Lewis Carrolli Alice’i-raamatute maailma.

See mõtisklus on pühendatud kõigile neile, kes usuvad, et nad peaksid olema midagi sootuks muud, kui nad on. Peaksid olema julgemad riskima, sõnakamad oma arvamust avaldama, aktiivsemad initsiatiivi näitama, peaksid seltskonnavestlusel rohkem vaimukusega särama ja sotsiaalmeedias söakamalt end paljastama. See on inimestele, kes on kindlad, et nad ei sobi siia maailma sellisena, nagu nad on: vaiksed, mõtlikud, ettevaatlikud, endasse tõmbunud… Ma tunnen neid enesega rahulolematuid inimesi hästi, sest nad istuvad sageli teraapiaseansil minu vastas, samuti olen ise pikka aega olnud üks nende hulgast.