Pole vajadust teeselda

Juhtusin hiljuti oma kevadisest kurvameelsusest vestlema äsja kaheksakümnenda eluaasta piiri ületanud proua Valvega. Proua väitis, et tema vanuse kõige suurem pluss ongi see, et inimesel on õigus südamest kurb olla ja ennast haletseda. „Ma ei pea enam teesklema, et kõik on alles ees ja kõik on hästi. Mul on Nõmmel aias isa istutatud kirsipuu. Ma võin istuda puu all väikesel pingil ja langevate kirsiõite pärast südamest nutta.“ See on selline vaikne ja hell kurbus, millega ei ole midagi peale hakata. Sellega ei saa võidelda, seda pole mõtet muuta ega parandada. Milline lohutav elutarkus! Muidugi rääkisime proua Valvega ka ühiskonnas vohavast vajadusest koguaeg tugev ja täiuslik olla. „Kui sa arvad, et mu vesistamine on nõrkus, arva pealegi!“ viskas proua Valve pea enesekindlalt kuklasse. „Ma ei pea olema koguaeg tugev, ilus ja särav. Minu eas ei pea kellelegi enam midagi tõestama. Ma võin olla täiesti ebamõistlik, nutta silmad punaseks ja paiste puhtalt selle pärast, et mul on ilu kadumise pärast kahju.“ Ma ei arva, et see on nõrkus. Ma arvan, et see on tundlikkus, mis laseb märgata elu katkematut voolamist ja värvi muutumist. See on omamoodi hellus või kaastunne kõige kadumise ja varisemise suhtes. See teeb meid inimlikuks ja laseb looduse kõrval suhtuda soojuse ja kaastundega ka iseenda ja teekaaslaste noorusliku tugevuse ja sära hääbumisse.

Valust saab kannatus 

Oleme suures enesearendamise hoos kasvatanud endist tugevad, julged ja alati hakkama saavad kangelased. Ilma, et ise märkaksime, keelame endile nõrkuse mis tahes ilmingut ja neelame pisarad alla. Ikka ja jälle jõuab teraapiasse inimesi, kes ei mäleta, millal nad viimati nutsid. Kümme aastat tagasi? Kakskümmend aastat tagasi? Mitte sellepärast, et elu ei oleks kurvastust toonud, vaid lihtsalt ei suuda, „pisarad on otsa saanud“. Ma näen, kuidas säärased inimesed oma sisemaailmas rännates kurbusega sisemist võitlust peavad, huuled kõvasti kokkusurutud ja kulm kipras. „Luba kurbusel ometi tulla,“ julgustan ma neid. „Lihtsalt hinga ja võtta ta vastu.“ Võib tunduda, et südant kõvaks tehes tuleme valuga hõlpsamini toime, kuid tegelikult on vastupidi – alles siis, kui lubame valul südame sügavusse siseneda, saab hakata see leevenema. „Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks. Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu,“ selgitab pereterapeut Tiiu Bolzmann.  

Igatsus lükkab otsima

Mõni aeg tagasi kohtusin Liinaga (nimi muudetud), kelle juurest mees täpsemaid selgitusi andmata välismaale ära kolis. „Ütle palun, kas ma tohin teda vahel igatseda?“ küsis naine minult kõheldes. „Igatsemine teeb ju haiget ja muudab nõrgaks,“ selgitas ta minu imestust märgates. Teeb, jah, haiget ja küllap see just ongi põhjuseks, miks me igatsuse alla surume. Ühiskond ju ootab, et oleksime tugevad ning sammuksime sirge seljaga ja püstipäi aina edasi. Kuid igatsus nagu kurbuski võib olla õrn ja ilus ja muuta meid tundlikumaks. Meil tuleb olla avatud ja uudishimulik ning iseennast uurida, selle asemel, et südamest kostev hääl alla suruda ja tegutsemisse või kõigega hakkamasaamisesse põgeneda. Kui jääme vaikseks ja laseme igatsusel rääkida, siis saame teadlikumaks sellest, mis on me elus puudu, mida hing ihkab. „Millist suhet sa tegelikult tahad? Milline tühimik su südames ootab juba ammu täitmist?“ küsin ka Liinalt. Igatsuse väärtus ongi selles, et ta lükkab meid millegi uue ja suurema otsingule. Seepärast tuleks oma süda igatsuse valule kindlasti avada.  

Luba valu südamesse!

Aastapäevad tagasi suri mu hea tuttav, kel oli keskmist eluiga arvestades vaid napilt pool elu elatud. See pani mind mõtlema sellele, kuidas me kalli inimese kaotanuna püüame eluga, hambad ristis, edasi minna. Ei mingit nõrkust! William Shakespeare ütleb aga oma tragöödias „Macbeth“: „Sa leina valjult! Mure, mis on vait, nii rõhub südant, et see puruneb.” Ma olen suurmehega nõus – see on tugevus, mis võib pikaeale tappa. Ära karda olla tundlik! Luba valu ja kaotus oma südamesse! Ma usun, et niisugune tundlikkus võtab meilt ära illusiooni, et elu on lõputu, et küllap peagi tuleb aeg vigade parandamiseks, tuleb aeg olla õnnelik. See aitab mõista, et elada ja õnnelik olla tuleb nüüd kohe. Samuti aitab see meil vaadata reaalsusele silma ja taibata, et inimene ei olegi tugev, ta on tegelikult surelik, haavatav ja nõrk ja meil tuleb lihtsalt õppida valu ja kaotusega toime tulema.

Oli vist teine kuulus näitekirjanik Maurice Maeterlinck, kes ütles, et pisaratel pole omaenda värvi selle pärast, et nad saaksid peegeldada meile me minevikku. Nad peegeldavad seda, kuidas oleme oma elu elanud – tundnud rõõmu ning jaganud armastust ja hellust või püherdanud meelekibeduses. Kui juba kord on nii, et meilt võetakse kallid inimesed ja süda saab valust murtud, on määratu vahe, kas pisarad peegeldavad koos veedetud päevade ilu või seda, mis jäi kallitele tegemata ja ütlemata.

Niisiis aitab valu ja igatsuse kogemine ning elu lõpu paratamatuse teadvustamine sul ärgata. Sa vaatad peeglisse ja küsid endalt: mis on mulle tõeliselt tähtis? Sa keskendud olulisele ja parimal juhul lõpetad tühja sehkendamise ja sooritamise. Su vaade elule muutub ehk pisut vähem must-valgeks ning rohkem mahedaks. See laseb sul olla enda ja teiste vastu kaastundlik ja leebe, nagu proua Valve on. Loodetavasti aitab see sul ka eluõhtul käidud teele kõikide kaotuste kiuste kahetsustundeta tagasi vaadata ning „eesriide langemise hetkel rahulolevalt oma kohalt tõusta ja lahkuda, öeldes: „See oli hea etendus““, nagu mu lemmikkirjanik Lin Yutang („Elamise tähtsus“) soovitab.