Enesearenguguru ja kirjanik Colin Sisson („Sisemine ärkamine“) ütleb, et tema loeks vaimseid raamatuid, kirjutaks ja teeks sörkjooksu. Üks mu sõber naerab, et tema ei tõuseks üldse diivanilt, vaid keriks jalad tagumiku alla ja rüüpaks juba hommikusöögiks oma lemmikveini.  Mina kuulun Sissoniga samasse klubisse – raamatud ja kirjutamine on mu suured sõbrad. Jooksmise olen targu asendanud kõndimisega – pole vaja, et veel üks elujõus keskealine sporti tehes infarkti saaks. 

Niisiis, millega sina tegeleksid? Tavaliselt järgneb sellele küsimusele: „Mul pole aega“, „Mu rahakott ei luba“ või „Mul pole piisavalt säästusid, et palgatöölt ära tulla ja endale hõlbuelu lubada“. Ei teagi, kas süüdi on meie tõhusust ja tulemust taga ajav ühiskond või oleme minetanud harjumuse lustida, laiselda, lasta mõtetel lennata ja unistada? Seda kõike saab teha ka oma senist elukorraldust jätkates.

Aga mis ma siin laisklemisest targutan – olen ise kõva sooritaja, kes eluaeg endale tublisti eesmärke seadnud, plaane koostanud ja tehtud tööd nimekirjas linnukesega märkinud. Ja selles pole midagi halba! Mulle meeldib olla töökas ja tõhus. Aga ei tohi unustada teist poolt – palju räägitud olemise kunsti. Hiina juurtega Ameerika kirjanik ja õpetlane Lin Yutang („Elamise tähtsus“) soovitab pidevale kiirustamisele ja sahmerdamisele tasakaaluks lihtsalt jõude olla ja säravalt logeleda. See hoiab tervise korras ja elu tasakaalus. Ja tasakaalu vajan ma hädasti! Vaimne mõttetöö ja füüsiline rassimine, pingutus ja võrkkiiges lebotamine, suhtlemine ja vaikides omaette olemine, enese harimine ja enda poolikusega leppimine, päikese soojus ja varju jahedus olgu omavahel kenasti tasakaalus, sest muidu ma väsin ja hakkan kallite inimeste kallal nokkima.

Puhkus on väga hea võimalus jõude olemist ja tasakaalu hoidmist praktiseerida. Millest ma alustan?

Raamatud – minu head sõbrad ja veel paremad õpetajad. Kõige suurema osa mu raamaturiiulist võtab muidugi tööalane kirjandus: elu ja enesega toime tulemise käsiraamatud ning erinevad vaimsed ja filosoofilised teosed, mis jagavad tarkust, õpetavad elama ja innustavad. Aga mõni raamat on selline, mille puhul pole sisu tähtis või on see mul juba pähe kulunud. Ma lehitsen sellist raamatut varem allajoonitud mõtete, aga vahel ka üksnes piltide pärast. Võtame või näiteks „Kasvuhooned ja talveaiad“. Mul ei ole mingit plaani kasvuhoonet ehitada kasvõi juba väga praktilisel põhjusel: kesklinna korterelamu ette seda ju ei tee ja maakodu asub taimede igapäevaseks hooldamiseks liiga kaugel. Ometi võtan ma ikka ja jälle selle raamatu kätte, sest laused nagu „Kasvuhoonetesse ja talveaedadesse mahub tohutult unistusi“ või „Tegu on igatsusega harida omaenda hinge rohelises paigas, kus saab argipäeva selja taha jätta ja rahulikus ümbruses välja puhata“ mõjuvad räsitud vaimule kui palsam. „Klaasseinte vahel on tuuletu ja vaikne. Päike on tõstnud temperatuuri neljateistkümne kraadini. Sa istud korvtooli, mis seisab mullu suvest samas kohas, valad kruusi kohvi ja pöörad ennast näoga päikese poole.“ See, mu head lugejad, ei ole paljalt sissejuhatus kasvuhoone hooajaks ettevalmistamisesse, see on poeesia! Selles lauses on igatsus õndsaliku rahu, vaikuse ja mittemidagi tegemise järele ja see kõnetab mind, kui mu terapeudivaim on parajasti probleemide lahkamisest väsinud.

Ideedekriisis vaeveldes mängin vahel sellist mängu, et haaran riiulist esimesse kättejuhtuva raamatu, avan selle suvalise koha pealt ja loen lõigu või kaks, panen siis raamatu käest, sulgen silmad ja tunnetan, mida loetu minuga teeb. Eespool mainitud Yutangi raamat lehekülg 253: „Nagu on väljendanud hiina kirjanik: Lumesadu tuleb oodata koos ilusate sõpradega“. Panen silmad kinni ja kujutlen, kuidas istume sõber Eveliniga Lyoni kohviku aknaaluses lauas, vaatame vaikides pilvi ja ootame esimesi räitsakaid. Ei-ei! Kohtume Eveliniga viimasel ajal üpris harva ja siis vatrame nii, et suunurkadest ajab vahtu välja. Meil on igavesti lõbus, me lõkerdame kõva häälega naerda, nii et naaberlaua prouad pööravad imestunult pead ja (küllap) sosistavad teineteisele: „Neil kahel puudub lastetuba. Piinlik peaks olema!“ Ehkki Evelin kuulub kahtlemata ilusate inimeste hulka, ei ole tema see, kellega lumesadu oodata.

Aga tagasi puhkamise juurde. Oleme abikaasaga ehtsad eestlased – käime maakodus ringi, ühel käes kirves ja akutrell, teisel värvipintsel ja taldlihvija. No ei oska jõude olla ja säravalt logeleda! Aga kui töötegemise valu jälle sees pakitseb, tasub teha vähemalt mõnusaid asju.

Sattusin möödunud suvel Facebookis mööbli restaureerijate lehele, sealt edasi üht blogi lugema ja nii mind mööbli tuunimise nakkus tabaski. Mul on puhastamise-pahteldamise-värvimise-viimistlemise järjekorras pidevalt õige mitu tööd: mehe vanaisa meisterdatud täispuidust lauad ja kirstud, nõukaaegsed saepuruplaadist lakitud kapid, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi toolid ja taburetid. 

Vana mööbli restaureerimisest on asi kaugel, ma olen lihtsalt nikerdaja. Olen mitmel hommikul oma kohustusliku hommikuvõimlemise ja mediteerimise vahele jätnud, sest ma lihtsalt ei jõua kauem oodata, et saaksin värvima asuda. Ja mis kõige tähtsam, ma teen täpselt seda, mida tahan ja nii, nagu mina tahan. „Ükski normaalne inimene ei värvi mööblit kollaseks,“ arvas mu abikaasa. Ikka värvib! Sest nii on vahva ja parajalt jabur. See, mida lood, ei pea olema täiuslik, ei pea vastama normidele ja kõigile meeldima. Olen ka varem tsiteerinud menukirjanik Elizabeth Gilbertit („Suur võluvägi“), kes enesekindlalt teatab: „Ütlesin universumile (ja kõigile, kes vaevusid kuulama), et olen pühendunud loovale elule, aga mitte selleks, et päästa maailma, protestida, saada kuulsaks, pääseda äravalitute hulka, trotsida süsteemi, näidata lurjustele, tõestada sugulastele, et olen midagi väärt, saada sügav terapeutiline emotsionaalne katarsis, vaid lihtsalt sellepärast, et see meeldib mulle.“ Kirjutan kahe käega alla.

Kui kirjutamise muusa on mind maha jätnud ja ajutiselt kellegi teise juurde kolinud, aitab just vana mööbli kallal nokitsemine loomeenergial jälle liikuma pääseda. (Muuseas, loomeenergia kasutamine on lihtne viis depressiooni ära hoida.)

Jõudehetkil meeldib mulle oma paarimeetrise peenra ääres istuda. Või molutada, nagu ütleb Kivirähk, sest „molutamine on hädavajalik nagu õhk. Tihedalt täis topitud maailmas võib ära lämbuda.“ Taimed on unistamiseks head kaaslased – rahulikud ja vähejutukad. Ja kõik need väekad Eestimaa ravimtaimed! Nendegi  korjamist on keeruline tööks nimetada. Longin, korv käes, mööda talu heinamaid ja metsi, mõtlen oma mõtteid ja samal ajal korjan kõiki, keda tunnen: raudrohi, naistepuna, põldosi, kortsleht, põdrakanep, üheksavägine, nurmenukk, pärnaõis.  Isegi kui planeerin heinamaal või peenra veeres järgmist tegevust, on selles plaanipidamises piisavalt hingamisruumi ja rahulikku süüvimist. See on nagu minu isiklik ritriit, vaikuse- või meditatsioonilaager, võimalus uurida oma elu ja enamasti taibata, kui palju ebavajalikku on päevadesse kogunenud: kohustused, suhted, kuulumised, suhtumised, ootused, pettumused jne. Nii lihtne on astuda või lasta end tõmmata kõiksugustesse toimetustesse ja ühendustesse ning olla pidevalt kõigi jaoks olemas!

Siin kadakate, kukeharjade, pojengide ja pärnaõite seltsis on paras aeg küsida: kuidas edasi? mida tasub endaga kaasa võtta ja mille peaksin selja taha jätma?

Selline puhkus siis seekord: töö, vabadus, iseolemine, tasakaal, vaikus, selgus, süüvimine, nauding, järjekordne töö.

*** *** ***

Siit saad lugeda ühest väikesest eksperimendist, mille ma ette võtsin: "Vaikusepäev ja milliseid mõtteid see kaasa tõi"

Artiklid, mis loodetavasti süstivad indu ja inspiratsiooni: 

• "Päevad täis inspiratsiooni"
• "Elamine rõõmus"

„Elu autopiloodil tuleb asendada kohaloluga,“ ütleb minu hea kolleeg Jana Reidla oma artiklis „Töölkäimine autopiloodil“, sest säärane endast mööda elamine muudab õnnetuks ja võib kaasa tuua tervisehädad.