Katkematu müra ümberringi

Vaikusele mõeldes tuleb mul paradoksaalsel moel pähe hoopis vaikuse puudumine. Mida aeg edasi, seda enam panen ma tähele, kui sageli olen sunnitud leppima helidega enda ümber. Kui sageli pean sügavalt sisse ja välja hingama, et selles pealesunnitud kolekõlas oma mõtteid kuulda ja ennast mitte kaotada. Mulle tundub, et me peame müra, nii füüsilist kui vaimset, milles pidevalt elame, iseenesest mõistetavaks. Ja müra on palju: liiklushääled, uudised, reklaamid, kohvikute ja kaubanduskeskuste taustamuusika, igasugused kõllid ja telefonikõned... Sõitsin eelmisel nädalal bussiga Tallinnast Tartusse. Nii kui buss Tallinna bussijaamas kohalt võttis, nii kostus kümnekonnalt istmelt valjuhäälselt: „Noh, ma olen nüüd bussis. Nüüd saan vabalt rääkida.“ Ma ei saa aru, kuidas saab buss, kus on viiskümmend kuus inimest, külg-külje kõrval nagu kilud karbis, olla koht, kus saab vabalt, kõigest ja kõva häälega rääkida?!

Müra me igapäevase elu taustal on muutunud nii valjuks ja katkematuks, et kui sellesse voogu paus või tühik tekib, siis muutub inimese meel ärevaks. Väga keeruline on bussis lihtsalt istuda ja aknast välja vaadata. Kui väljastpoolt mingeid mõjutajaid pole, siis märkame, et meie enda mõtete kõlarid on põhja keeratud. Mõtted aga on hüplikud, segased ja murelikud. Midagi on valesti! Kiiresti tuleb midagi ette võta! Üks kõne teha või facebook avada. 

Vaikne sisemine ruum

Teadlased väidavad, et inimese aju vajab vaikust, et mõelda ja keskenduda, et suuta olulisi asju meeles pidada ja ennast mitte killustada. Vaikust vajame ka selleks, et oma vajadusi tähele panna ja märgata, mis on meie jaoks tõeliselt hea ja õige. Räägime ju palju südame kuulamise vajadusest, aga me ei ulatu oma südame hääleni, sest see on õige õrn ja vaikne, peidus igapäevase infomüra taga.

Me unistame, loodame ja palume Jumalat, et saaksime vastuse oma küsimustele, et leiaksime uue töökoha või parema partneri, aga unustame, et kõigepealt tuleks enda sees ette valmistada rahulik ja vaikne ruum, kuhu need uued asjad saaksid tulla. Kui me sees ja ümber on ohtralt sehkendamist, seletamist ja sooritamist, siis kuhu see uus mahub?! Ideedega on sama lugu. Lugesin hiljuti Elizabeth Gilberti raamatut Big Magic. Gilbert kirjeldab, kuidas ideed kükitavad toanurgas ja ootavad kannatamatult, et kirjanik või kunsnik neid ometi märkaks. Aga ideedega ühenduse saamiseks peab looja paigale jääma ja vaikselt olema, sest muidu löövad ideed käega ja lähevad uut peremeest otsima. 

Maailm, mida saab vaid katsuda

Need olid mõtted, mis seoses vaikusega mu pähe tulid. Aga kui olin filmi „Marie lugu“ treileri läbi vaadanud, siis jahmusin! Filmi peategelane Marie on kurt ja pime noor naine, kes on kogu oma senise elu elanud absoluutses vaikuses, elanud „maailmas, mida saab vaid katsuda“. Ühtäkki taipasin, et mul pole õrna aimu, mida elu pimeda või kurdina tähendab. Ma ei tea isegi, kas „vaikus“ ongi üldse õige sõna siin kasutamiseks. Võib-olla on selles maailmas lihtsalt teistsugused helid? Võib-olla on helide asemel värvid või pildid? Jaanika Gross, kunagine pime massöör, on öelnud, et tema näeb inimeste hingi ilusate mustritena. Aga meie, nägijad?

Puudutada hinge 

Mõtlesin ka sellele, et ehk suudavad need, kes ümbritsevaid helisid ei kuule, kuulda oma südame häält, mis meie, kuuljate jaoks jääb igapäevase müra varju. Kui väliseid mõjutajaid on vähem, ehk on siis lihtsam hoida fookus vaid olulisel, lihtsam igas hetkes päriselt kohal olla, lihtsam iseendas olla, iseenda vastu ausaks jääda. Ei tea.