Ühel päeval tuli zeni meister Suzuki Roshi juurde nuttes üks meditatsiooniõpilane, kes piinles suurtes valudes. Õpilane karjus: „Miks küll on olemas nii palju kannatust?“ Roshi vastas rahulikult: „Polegi põhjust.“ Kõlab ehmatavalt. Inimene tahab ikka aru saada, miks temaga hirmsad asjad juhtuvad. Teadmine annab turvatunnet ja võib-olla valmistab ka ette järgmiseks korraks. Ja järgmine kord tuleb, sest kannatused on elu osa.

Surm on elu paratamatu osa. Meie esivanemad austasid Surma ja suhtlesid surnute hingedega, meie aga elame kultuuris, kus surmast ei räägita. Me ei oska enda jaoks seletada, mida surm tähendab ja mida ta meiega teeb. Ma ei pea siin silmas ainult lähedase inimese surma, mis on kaotustest rängim, vaid mis tahes suhte või vahekorra katkemist: abielulahutus, sõprussuhte lagunemine, kallitest inimestest kaugele kolimine, unistuse purunemine. Iga säärane kaotus on omamoodi surm, millega käib kaasas lein. Iga kaotus sunnib meid iseenda ja elu peale uue pilguga vaatama.